Claire Denis: tõeline femme fatale saab olla ainult kosmoses mehega üksi jäänud naine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Claire Denis
Claire Denis Autor/allikas: imago/Future Image/Scanpix

Prantsuse vastuoluline filmilavastaja Claire Denis on alati hiilanud sünge tooniga meeleolufilmidega, mis näitavad, et inimkond on ikka ja jälle suuteline üllatama oma rikutuse ja künismiga.

Ometi on dekadentsi kujutamises alati ka palju ilu, mille võtab ehk kokku tema pikaaegne koostöö ansambliga Tindersticks ja selle juhtfiguuri Stuart A. Staplesiga, kelle melanhoolne tämber on olnud Denis' filmide emotsionaalse laengu rõhutamisel väga suure tähtsusega. Seda kõike võib mainida ka Denis' uue filmi "Elu tähtede keskel"1 kohta:  tegelastele pole antud kuigi palju lootust, ja Staplesi hääl on taas kohal, kuulake kas või filmi lõpustseeni saatvat Tindersticksi lugu "Willow". Ometi on see Denis'le uus territoorium, sest kogu tegevus leiab aset kosmoselaevas. Sellega kihutavad igaviku poole endised vangid, keda on pardale meelitatud vabaduse lubadusega vastutasuks tähtsas missioonis osalemise eest, aga peatselt saab selgeks, et laeval ei pruugigi olla lõppjaama …

Vältimatult toob teie "Elu tähtede keskel" mõttesse Andrei Tarkovski "Stalkeri" ja "Solarise".2 Kas Tarkovski on teie õnnetalisman?

Minult on nii palju küsitud Tarkovski mõjude kohta, et peaksin mingi kindla vastuse kokku seadma! Eks Tarkovski olegi iga filmitegija õnnetalisman.

Kas ta mõjutas teid nooremas eas kuidagi eriliselt, või siis nüüd, seda filmi ette valmistades?

Pigem ütleksin, et Tarkovski filmid eristusid suurest osast ulmefilmidest, mida tehti Ameerikas ja mille sõnumiks oli võitlus kommunismi ja selle ideedega. Ulmefilmid olid tegelikult vallutusfilmid, metafoorsed alistamise filmid. Et mis tunne on, kui meid ründavad tulnukad. Tarkovskile ja Stanisław Lemile, kes on kirjutanud "Solarise" raamatu, oli see aga inimkonna seiklus midagi täiesti muud. Mitte alistamine, mitte midagi sõjalist.

Mingis mõttes nagu peeglisse vaatamine?

Jah, ja vaatamine iseendasse, meie ellu. "Solarise" peategelane on teadlane, mitte sõdur.

Nagu ka teie filmis, kus Juliette Binoche mängib dr Dibsi, tema tegelaskuju on aga hämarate motiividega teadlane …

Ta on nõid, aga ta meeldib mulle. Ta on elus korda saatnud midagi sellist, mida ta loomulikult enam unustada ei suuda. Ja ta on meeskonnast ainus, kes on käesolevaks missiooniks valmis, sest ta on elus kaotanud kõik. Teised on kurjategijad, aga tema tappis oma lapsed, see on teine asi.

Mõnes mõttes nagu Medeia.

Täiesti nagu Medeia. Tragöödia järgmine tase. See pole enam kuritegu, vaid midagi muud. Kuritegu iseenese vastu.

Nii et see film siis ikkagi ei ole kolonialismist?

Minu arvates mitte. Ma ei näe kosmost vallutusobjektina. Inimene ei saa kosmost koloniseerida, ja mulle üldse ei meeldi need tulnukasõjafilmid. Minu meelest on "Elu tähtede keskel" pigem vanglafilm. See räägib karistust kandma mõistetud inimestest, kes on ühiskonnast välja heidetud.

Kas te siis tahtsitegi tingimata teha ulmefilmi või mõtlesite lihtsalt, et ulmefilm on parim keskkond, kus selline lugu toimida võiks?

Mind on ulme alati huvitanud. Juhtus imelik lugu. Mulle lähenes üks inglise produtsent sooviga teha minuga koos film, inglise keeles. Minus tekitas segadust, miks peaksin tegema filmi inglise keeles. Tema selgitusele, et see oleks üks femme fatale'i lugu, vastasin naljaga, et tõeline femme fatale saab olla ainult naine kosmoses, kes on mehega üksi jäänud. Nagu väike tüdruk mu filmis.

Ja nii see naljast alguse saigi. Inglise keele valik oli selles olukorras suurepärane, sest ma mõtlesin, et kosmoselaevas ju ei räägita prantsuse ega hispaania keelt. Räägitaks inglise või vene keeles.

Kas Robert Pattinsoni osalemine näitlejana aitas paremini seda filmi rahastada?

Mitte eriti. Ainus asi, mida mul paluti kaaluda, oli Daniel Craigi kaasamine. Selle tulemusena oleks sündinud hoopis teist masti film. Osa inimesi pani imestama see, et Robert oli nii entusiastlik ja tahtis nii väga minuga koos töötada.

Kohtusin ka Daniel Craigiga ja meil oli väga tore jutuajamine, aga ta polnud mu meelest õige, ei olnud minu tegelane. Tegelikult tahtsin alguses üldse Philip Seymour Hoffmani, aga ta suri.

Äkki töötate veel kunagi Craigiga?

Usun, et ta on mu täiesti unustanud. Külastasin Pinewoodi stuudiot, kus ta parajasti lõpetas James Bondi filmi. Tema agent oli ka seal, aga mul puudus kindlus, et mu projekt teda tõesti huvitab. Võib-olla ta mõtles, et vahepeal oleks tore lõdvemaks lasta ühe väikese prantsuse filmiga, sest James Bondi tasemel liiguvad mõtted teisiti. Olin oktoobris New Yorgis ja ühel kõrvaltänaval on seal väike teater. Daniel Craig elab lähedal ning peab teatris iga nädal loengu. Suurepärane, kui näitlejal on palju eneseteostusvõimalusi.

Miks te ikkagi Pattinsoni kasuks otsustasite, kuigi te olevat talle algul öelnud, et on selleks osatäitmiseks liiga noor?

Jah, ta oligi liiga noor! Aga siis mõtlesin, et ta on pärast viit aastat minu järel ootamist selle osa ära teeninud. Helistasin Robertile aeg-ajalt teatega, et projekt on edasi lükatud, teda ei seo sellega enam miski ja ta on vaba mees. Iga kord ta keeldus. Ja oma täieliku usaldusega oli ta mulle selle filmi juures suureks abiks.

Kas ta ka selgitas, miks ta seda filmi nii väga teha tahtis? Kas selleks, et teiega koos töötada?

Nii ta mulle ütles.

Claire Denis: "Dr. Dibs (Juliette Binoche) on meeskonnast ainus, kes on käesolevaks missiooniks valmis, sest ta on elus kaotanud kõik. Teised on kurjategijad, aga tema tappis oma lapsed, see on teine asi." Kaader filmist "Elu tähtede vahel".

Kuidas aga kommenteerite Outkasti André Benjamini kaasamist näitlejate hulka?

Temaga oli teistsugune lugu. Mul on ta mõttes olnud sellest ajast peale, kui nägin eluloofilmis3 tema tõlgendust Jimi Hendrixist. Ta oli seal nii hea, et olin täiesti veendunud: ta on mitte ainult suurepärane muusik, vaid ka erakordne näitleja. Ja väga tore inimene. Tema kohalolu on väga rahustav.

Siin filmis on iga tegelane täiesti erinev. Kõik nad on loonud iseendale mingi eraldi universumi, kus nad on täiesti üksi. Üksikuna kosmoses.

Jah, see on tõsi. Ewan Mitchelli, inglise noormeest, kes mängib Ettoret, kohtasin näitlejaproovis ja teadsin kohe, et tema on see õige. Poolatar Agata Buzekit (Nansen) teadsin juba varem teatrist. Ja ka filmidest. Agata on sõdalane, keegi ei saa temale vastu.

Juliette Binoche ja tema … kuidas te tema eksperimentaalset orgasmituba nüüd nimetasitegi?

Fuck box.

Just. Jah, võib ka nii öelda! Kust see mõte tuli ja kas teie suhtumist muutis teadmine, et Juliette Binoche'il on sellega seoses üks eriti hull filmi­stseen?

Kui ma seda stseeni kirjutasin, mõtlesin sellesse rolli panna Patricia Arquette'i. Talle meeldis ka fuck box väga. Selles on midagi nii lootusetut. Täielik üksildus. See oli mulle oluline.

Kas me pole kõik sinnapoole teel, kui jälgida, kuhu tulevik meid juhib?

Kes oskab öelda? Praegugi on allveelaevadel või maaväes ainus seksuaalkäitumise viis  eneserahuldamine.

Robotid hakkavat meid rahuldama. Või virtuaalreaalsus.

Mul ükskõik. Mul pole sellest midagi, kui robot kustutab meie senise arusaama kellegi valimisest, endale krabamisest ja omamisest. Robot suudab küll nii mõndagi, aga võib-olla mitte seda. Nad võivad inimest rahuldada, aga minu meelest on kiindumuse tekkimine keerulisem. Võib-olla. Ma ei ole kindel.

Teie filmides on tegelased alati oma ümbruse, keskkonnaga kokku kasvanud. Kas see nüüd erines, kui tegevus toimub kosmoses ja nad on planeedi Maa jätnud kaugele selja taha?

Mina näen ka kosmoselaeva Maa pikendusena, sest seal on aed Maalt kaasa võetud mullaga. Tükike planeeti. Nad on seal laeval inimolendid ja nad on Maalt tulnud, mitte kolmandat põlve kosmose­elanikud. Ainult laps ei ole kunagi Maad näinud.

Kui palju te osalesite filmi võttekoha – kosmoselaeva kavandamises ja kujundamises?

Käsikirjas oli laeva kirjeldatud väga lihtsalt: koridor, toad, redel, aed allkorrusel. Tegelikult oli keerukas isegi neid nappe eeldusi filmilinale tuua, sest meie võttepaik oli väikesem, kui see pidi algselt olema. Saime hakkama väga väikese ruumiga.

Kõik filmiti üles Saksamaal Kölnis ja Poolas tehti tagasivaateosad.

Kui palju teid seda filmi kavandades üldse huvitasid võimalikud tuleviku­stsenaariumid? Neil on filmis ka selge plaan, mida nad teha tahavad …

Olin kusagilt lugenud, et must auk pidavat olema tohutu energiaallikas. Üks praegu elus olev inglise matemaatik on selle energiahulga välja arvutanud ja nüüd mõeldakse, et me võiksime seda energiat kasutada, kui suudaksime selle kuidagi talletada.

Kas soovite ka ise kosmosesse minna, kui teil selleks võimalus avaneb?

Ma ei ole sellele kunagi mõelnud. Muidugi oleksin varem jaatavalt vastanud, aga nüüd ei pakutaks mulle seda niikuinii. Ilmselt eelistan jääda kohapeale ja lugeda maailma asjadest, sest vahetevahel on jäänud mulle mulje, et kõik ei ole veel läbi. Et inimloomus ei olegi läbini halb. Mulle tundub küll, et 12aastasena elasin muretumas maailma kui praegu. Tänapäeval ei ole üldse kindel, kas minu pere lapsi ootab kunagi töökoht. Mõnel on töö, mõnel mitte. Tänapäeva maailm on üsna kibe paik. Ja mis on juhtunud Poolas?4 Olin täiesti vapustatud. Kust see viha tuleb? Prantsusmaal samamoodi. Varem arvasin, et viha on selline tunne, mida püütakse varjata. Äkki on sellest saanud midagi sellist, mida on võimalik inimestega jagada. Vihatakse seda ja vihatakse toda. Viha ühendab ja pakub ideaali. Minus tekitab see hirmu.

Eks ole ju selle vihkamise taga ka hirm. Hirm võõra ees.

Hirm võõra ees on meiega olnud juba kaua, aga julgus või jõud võtta viha endale elustiiliks on väga kummaline.

Kas see pole inimrassile loomu­pärane?

Ei ole, endamisi arvan naiivselt, et sellel on pigem pistmist ülemaailmse majandusolukorraga. Majandus dikteerib nii tugevalt kõike, et inimestel ei ole enam mingit lootust. Valdab tunne, et nende eksistents on ebaoluline ja nad jäävad igal juhul vaeseks. Rikkad rikastuvad ja vaesemate lastele pole jäänud mingit väljavaadet.

Filmi üks esimesi vestlusi leiab aset Robert Pattinsoni ja lapse vahel, kus mees seletab lapsele, mis on tabu ja mis mitte. Tabu jääbki kogu filmis korduvaks motiiviks. Kas tabu on midagi sellist, mida te olete tahtnud filmis käsitleda?

Muidugi. Ega ma seda vestlust sinna niisama ei pannud.

Aga kas te tunnete naudingut tabudele otsa vaatamisest ja nende esile tõstmisest?

Inimestele, kes treenivad kosmosereisiks Marsile, õpetatakse näiteks, et on täiesti võimalik juua vajaduse korral oma uriini. Probleemi pole. Rooja taaskasutus sel moel aga on juba problemaatiline. See on tabu. Oma tütrega magamine on samuti tabu, nii et see kõik on huvitav. Film tegelebki taas­kasutamisega. Kõige täieliku taaskasutamisega.

Millised ulmefilmid on teid veel mõjutanud?

Mind on mõjutanud paljud ulmefilmid, aga ma arvan siiralt, et "Elu tähtede keskel" on piisavalt ainulaadne. Ka seetõttu, et meil polnud teistelt eriti midagi laenata. Meie eelarve ei olnud suur, aeg oli väga piiratud, pidin hakkama saama omaenda looga ja oligi kõik.

Tagasi Pattinsoni teema juurde tulles, olete ükskord maininud, et vaatasite ära kõik "Videviku"-filmid. Kas vaatate palju filme ja millised teile enam meeldivad?

Mulle pakkus "Videvik" huvi, mind intrigeeris noor paar ja mulle meeldisid nad mõlemad väga. Siis ma tõesti ei teadnud, et hakkan ühega neist kunagi koos töötama.

Ja te käite endiselt palju kinos?

Kindel see.

1  "High Life", Claire Denis, 2018.

2  "Сталкер", Andrei Tarkovski, 1979; "Солярис", Andrei Tarkovski, 1971.

3  "Jimi: All is by My Side", John Ridley, 2013.

  Viide Gdański linnapea Pawel Adamowizci atendaadile 14. jaanuaril 2019.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: