"Poevargad" ("Manbiki kazoku"), rež Hirokazu Koreeda

Kaader Hirokazu Koreeda filmist "Poevargad" ("Shoplifters"). Autor: AP/SCANPIX

Film räägib Jaapanis tänapäeval mõeldamatust kontseptsioonist ehk kärgperest, kes teenib elatist põhimõtteliselt poest näppamisega. Loomulikult võiksime tahta seda esmapilgul hukka mõista, aga üldse mitte. Ta näitab, kuidas nad on loonud mingisuguse oma väikse universumi. See film analüüsib seda, kas Jaapani suhteliselt feodaalses ja konservatiivses ühiskonnas on võimalik elada elu teiste reeglite järgi. See, kuidas seda analüüsitakse, muutub äärmiselt kibemagusalt ja soojalt lahendatud looks, kus on ka lastel keskne koht, nagu Koreedal tihti lapsed filmides on. See jätab tunde, et tahaks ka ise pärast maailma parandada. See on väga huvitavalt justkui Jaapani klassikalise ühiskonna vastane film, aga üldse mitte revolutsiooniliselt, plakatlikult röökiv, vaid vastupidi – lastega, ja soojalt ning hästi südamlikult, mis on tegelikult võib-olla veel märksa ohtlikum.

"Kõige teine pool" ("Druga strana svega"), rež Mila Turajlic

Meeleavaldaja Serbia lipuga. Pilt on illustreeriv. Autor: ARMEND NIMANI/AFP/SCANPIX

See räägib filmitegija Mila Turajlici emast. Lugu algab nende korterist, kus on üks uks, mida pole avatud kümneid aastaid. See uks viib selle kommunaalkorteri teise poolde, suurest korterist võeti neil pool ära. Selle ukse ümber hakkab see tema ema lugu lahti rulluma. Hakatakse rääkima, kuidas tema ema 90. aastate keeruliste aegade paiku aktiivseks kodanikuaktivistiks sai. Serbia lähiaja sündmused kirjeldatakse väga huvitavalt ära, räägitakse tema positsioonist. Ta natuke meenutab mulle Marju Lauristini, võib-olla ta oli Serbia Marju Lauristin. Ta on ise loomulikult õudselt tark inimene hästi huvitavate mõttekäikudega. Kuna Serbias on praegu suhteliselt konservatiivsed jõud valitsemas, siis ta vaatab tagasi ka sellele, kuidas ajalugu on jälle korduma hakanud.

"See aeg aastast" ("Den tid på året"), rež Paprika Steen

Kaader Paprika Steeni filmist "See aeg aastast" ("That Time of The Year"). Autor: CAP/MFS/Capital Pictures/SCANPIX

See on jõulufilm, Taani must komöödia. Mingis mõttes väga traditsiooniline, sest seal on suur sugulaskond, kus keegi ei saa omavahel eriti läbi ja siis nad koondatakse jõulude ajal ühte majja, et põhimõtteliselt vaadata, kuidas see vanker aegluubis kuristikku läheb.

Kõik nad on karikatuursed, isegi grotesksed tegelased. See naisnäitleja Paprika Steen on ise ka režissöör ja ühes peaosas. Ta suhtub tegelastesse väga empaatiliselt, isegi kui nad on mingis mõttes jobud. Ei ole nii, et kõik leiab justkui mingisuguse väga mugava lahenduse. Peredes ei ole ka nii, et need asjad kuidagi ära lahenevad. Ei lahene. Need lihtsalt kestavad igavesti. Pigem tuleb siin rakendada Hiina rahvatarkust, et nende asjadega tuleb elama õppida, nagu öeldakse, ja siis kuidagi leida endas see graatsia, et saaks järgmine aasta jälle jõule pidada, mitte mingi hirmsa tüliga lahku minna. Ta võiks meeldida nii nendele, kellel on see perekonnaasi paigas, nendele, kellel ei ole üldse paigas, ja ka nendele, kes on sunnitud jõulud mingil põhjusel üksi veetma. See film võiks justkui kõiki kõnetada.