Vitali Manski: Putinile ei ole võim enam nauding, vaid turvalisuse tagatis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vitali Manski
Vitali Manski Autor/allikas: TMK

Vitali Manski dokumentaalfilm "Putini tunnistajad" oli üks 22. PÖFFi sensatsioone. Nagu olid ka tema varasematel PÖFFidel näidatud filmid "Päikese all"(2015), mis kirjeldab elu Põhja-Koreas, ja "Suguvõsa" (2016), mis räägib režissööri sugulastest, kes sattusid saatuse tahtel Ukrainas eri laagritesse. Manski on veendunud, et Venemaal ei näidata tema "Putini tunnistajaid" seaduslikult mitte kunagi.

Putin on loonud enda ümber tohutu sekti

BORIS TUCH: Vitali Vsevolodovitš, miks te panite oma filmile sellise pealkirja? Enne filmi nägemist keerles mul peas kaks versiooni, mõlemad kergemeelsed — "Jehoova tunnistajad" või "Abiellumise tunnistajad" (nagu kunagi olid Venemaal perekonnaseisuametis).

VITALI MANSKI: Need versioonid on lähedased, aga see ei ole esimese järgu lähedus, kuigi Putinil on õnnestunud luua enda ümber piltlikult öeldes sekt, mis hõlmab endas mitte ainult Vene Föderatsiooni valijaskonna tuumikut, vaid ka inimesi Saksamaalt, Prantsusmaalt, Ameerikast ja lõpuks ka Eestist ja Lätist. Mis puudutab viimastel valimistel Putinile antud hääli, siis Balti riikide käes on üleüldse esikoht. Mulle öeldi, et Eestis oli neid hääli 95%.

 

Need on Venemaa kodanikud. Need, kes ei hääletanuks oma presidendi poolt, ei läinudki valima. Teisi kandidaate keegi ei tundnud.

Venemaa kodanikud võivad tõsta häält ühel hetkel, kui mitte keegi seda ei oota. Ning see, kui paljud ei läinud hääletama, on väheoluline detail. Oluline on see, et on olemas inimesed, kes lähevad ja hääletavad ja moodustavad need 95%. Ja need ei ole üks-kaks inimest. Ei olnud ju nii, et kokku läks valima sada inimest, kellest üheksakümmend viis hääletasid Putini poolt. Neid oli kümneid tuhandeid, Lätis sadu tuhandeid.

 

Ent prantslased, kes on väga mures islami hävitava pealetungi pärast oma riigile, ütlevad sageli: "Meil oleks ka vaja sellist juhti nagu Putin. Või sellist nagu Orban."

On ka selline versioon. Mõned jõud, muu hulgas Marine Le Pen, kes on muide Kremli ülalpidamisel, püüavad Prantsusmaal rajada poliitikat monorahvusliku riigi loomiseks, immigratsiooni keelustamiseks ja immigrantide Prantsusmaalt väljaajamiseks. Need hoiakud on ajaloos juba esinenud ja on teada, milleni need viivad. See on väga ohtlik ja kahjulik tendents. Ma tahan rääkida poliitiliselt korrektselt, meenutamata Kolmanda Reichi kogemusi, aga see tee ei vii kuhugi. Ma mõistan, et natsionalistlikud parteid jäävad rahvuslikule maastikule alatiseks. Küsimus on selles, kui suur protsent valijatest hääletab nende poolt. Teate, metsas peab hunte olema, sest siis jooksevad jänesed kiiremini. Aga kui hunte on palju, siis söövad nad kõik jänesed ära ja seejärel hakkavad sööma üksteist.

 

Meil on üks selline "hunt" ehk EKRE ja selle reiting on umbes 13–15%.

Seda on palju! Normaalse poliitilise kliima tagamiseks peaks nende reiting olema umbes 5%. Las nad istuvad parlamendis ja kajastavad mingeid alternatiivseid vaatenurki. See on demokraatia. Aga kui nad hakkavad protsesse tõsiselt mõjutama, siis on see ohtlik. Lätis saavutas natsionalistlik partei võõrkeelse õppe keelustamise erakõrgkoolides. See kahjustab Läti mainet ja majandust, sest see oli väga hea ärimudel — endisest Nõukogude Liidust pärit inimesed õppisid ELi liikmesriigis ja said Euroopa diplomi, et minna seejärel tagasi oma riiki ja kasutada saadud teadmisi, sealhulgas selle kohta, kuidas rajada normaalset ühiskonda. Keelul ei ole muud eesmärki peale selle, et karjuda veel kord: "Läti lätlastele!"

 

Oma kompromisside eest vastutan mina ise

Teiega kohtumisel esitas üks neiu küsimuse, millest on näha, et ta ei tee vahet teie 1999. aasta ja praegustel filmidel: kuidas võis inimene, kes on teinud filmid "Toru" (2013), "Päikese all", "Suguvõsa" ja "Putini tunnistajad", teha filme, mis põhimõtteliselt reklaamivad riigijuhte?

Ma ei ole nõus, kui inimesed nimetavad neid töid reklaamiks või isegi propagandaks. Ma soovitaksin siiski materjaliga tutvuda. Vaadata filmi "Putin. Liigaasta", mis ei ole kindlasti ei Putini ega võimu kui sellise propaganda. See tutvustab inimest, kes pääses võimule. Ent kindlasti on tõsi, et film, mille sa teed, satub konteksti, mida sa ei saa mõjutada. Ning need kontekstid teevad sellest propaganda. Siinkohal ei taha ma risti ette lüüa ja öelda, et mina olen hea ja kõik muu on paha. Ma kannan vastutust selle eest, et teadsin juba toona, et seda filmi hakatakse kasutama propagandana. Just selles seisneb minu vastutus. Aga film ise, minu peamine seisukoha väljendus — ma ei ole kunagi lipitsenud. Olen elus alati kõndinud mööda seda teed, mille aluseks on fundamentaalsed ettekujutused heast ja kurjast, mida ma olen levitanud kogu oma elu.

Aga teine ja väga oluline asi on see, et ma olen teinud liiga palju järeleandmisi ja kompromisse. Mingil hetkel jõudsid need kriitilise piirini. Sellepärast ma paningi filmile nimeks "Putini tunnistajad", et me kõik oleme neid kompromisse teinud. Meil ei ole õigust veeretada süüd tänase päeva eest välistele jõududele ja mingisugustele Kremli õukondlastele. See kõik on meie endi tegu. See on meie süü ja praegu me helbime seda suppi.

 

Kas 1996. aasta valimised, kui Jeltsinile tagati teine ametiaeg, korraldasid ära samad ringkonnad, kes hiljem viisid võimule Putini?

Absoluutselt. Kogu pööre ei alanud ju mitte 2000. aastal Putini tulekuga — Putin saabus juba ettevalmistatud pinnale. Kõik see leidis aset 1996. aastal, kui demokraadid kasutasid demokraatia päästmise nimel absoluutselt ebademokraatlikke võtteid.

 

Naine osutus ettekuulutajaks

Mind jahmatas "Putini tunnistajate" algus. 31. detsember 1999, kõigil on hea tuju, te filmite oma peret, ning äkitselt loobub Jeltsin võimust ja määrab oma järglaseks Putini. Teie naine ütleb kohe, et sellest ei tule midagi head. Kas ta on selgeltnägija?

Ta ei olnud ei poliitik ega ühiskonnategelane, vaid tavaline normaalne inimene normaalse inimliku reaktsiooniga. Tema mõlemad vanaisad, nii ema- kui isapoolne, olid Gulagis. Ning see on kogemus, mis võimaldab inimesel ohtu adekvaatselt hinnata.

 

"Endiseid tšekiste pole olemas"?

Absoluutselt.

 

Tol vana-aastaõhtul filmisite te lihtsalt iseenda jaoks, ilma mingi tagamõtteta, amatöörkaameraga?

Loomulikult. Ainult et see ei olnud amatöörkaamera, mul oli kodus kerge kaamera. Enamik filmis kasutatud materjale on filmitud just selle kaameraga, mis oli minu käes. Sõltumata sellest, kas minu operaator oli juures või mitte. Need varukaadrid osutusid palju tõetruumaks ja elavamaks kui operaatori kõrvalseisjapilk.

 

Ma arvasin, et teie filmis on rohkem isiklikke üleelamisi ja intiimsust, nagu "Suguvõsas". Kas teil oli selline kavatsus?

Enamgi veel. Mul olid olemas isegi materjalid, mis võimaldasid sellise loo üles ehitada, aga ma tahtsin teha arusaadavama, otsese dramaturgiaga filmi. Ja ma jätsin ainult sissejuhatusse selle isikliku prisma, läbi mille ma pakungi seda filmi edasiseks vaatamiseks. Ma tulen veel ühe korra pere juurde tagasi, et näidata valimispäeva.

 

Te käisite valimas?

Mina just ei käinud. Käis minu naine. Mina läksin tööle valimisi filmima.

 

Putin on shakespeare'ilik tegelane

Mis ajani jäite te, "12 tooli" parafraseerides, "vene dokumentalistika isaks ja keisrile lähedal seisvaks isikuks"?

Ma tegin aastatel 2003–2004 veel filmi Kremli siseelust. On selge, et maailma vägevatega lähedalt suheldes ja paljudega neist sina peal olles võisin ma oma biograafiat teisiti kujundada. Ent just 2004. aastal otsustasin ma kõigist riigistruktuuridest lahkuda ja mul ei olnud riigiga enam midagi ühist.

 

Te olete filminud ka Gorbatšovi ja Jeltsinit. Mida te neist arvate?

Gorbatšoviga on mul praegugi väga hea suhe. Jeltsinit ei ole enam elavate kirjas, kuid kuni hiljutise ajani olid mul väga soojad suhted Jeltsini tütre Tatjana Djatšenko ja tema mehe Valentin Jumaševiga; nad toetasid kuni tänavuse aastani minu festivali ArtDokFest. Nüüd on nad selle toetamise, tõsi küll, lõpetanud. Nad lõid Jekaterinburgis Jeltsini keskuse, mis põhineb vabaduse ja demokraatia põhimõtetel, mida Jeltsin püüdis Venemaal juurutada.

 

Te suhtlesite lähedalt Vladimir Putiniga. Milles peitus tema võlu?

Kui ta tahab, oskab ta endast hea mulje jätta. Vestluskaaslases enda vastu huvi äratamine ja omapoolse huvi ülesnäitamine teeb alati hinge soojaks. Meie siin vestleme praegu ja ma suhtun teisse väga lugupidavalt, kuid ma ei küsi, kuidas teil seal kodus läheb ja kuidas te siia jõudsite. Seda ei ole vaja ei teile ega mulle. Kuid ma võiksin seda küsida ja see meeldiks teile.

 

Vaatamise ajal võrdlesin ma teie kangelast aeg-ajalt Shakespeare'i prints Harryga, kes oli lahe poiss, aga troonile tõustes kõrvaldas endised sõbrad ja hakkas Inglismaa igavese kuulsuse nimel valitsema raudse rusikaga.

Absoluutselt! Kui loovamalt rääkida, siis tundub mulle, et Putin on shakespeare'ilik tegelane. Ja praegu ei ole me veel kaugeltki dramaatilise finaali juures.

 

Mul on üks üsna pessimistlik teooria. Oma arengu teatud etapil vajab mõni riik ja rahvas optimaalset juhti. Mitte tingimata head. Pärast kogu Allende ajal korraldatud bardakki oli Tšiili jaoks optimaalne juht, kuigi halb inimene, Pinochet. Valgevene jaoks oli ja on selleks Lukašenka…

Arvan, et Pinocheti nime mainimine Putinist rääkides on sümboolne. Ent vaatamata Pinocheti rollile Tšiili majanduse arengus tuli ta võimule ebaseaduslikul teel, relv käes, kõrvaldades Salvador Allende. Siin aga tõi "Allende" Putini ise võimule ja oli veel õnnelik, et see tal korda läks. Selles ongi olukorra üldine paradoks.

 

Rooma diktaator Sulla loobus diktaatori volitustest ja läks erru, pärast mida valati ta kõigil foorumitel sopaga üle. Tollal 25-aastane Caesar ütles: "Järgmine diktaator vabatahtlikult ei loobu."

Putinist saab ilmselt eluaegne. Talle ei ole võim enam nauding, vaid teatud turvalisuse tagatis. Sest tema ei taha kohtu ette minna nagu Pinochet. Või Haagi nagu Milošević.

 

Kui ta räägib teie filmis, et aja möödudes ta lahkub ja hakkab lihtsaks kodanikuks, on ta siis siiras?

Siis ei teadnud ta veel, et Venemaa ühiskond loobub nii kergesti oma positsioonidest ja et ta pääseb nii hõlpsasti kõigi hoobade juurde. Ta ootas loomulikult, et ühiskond osutab vastupanu. Kuid seda ei juhtunud.

 

Mul on oma arvamus teie vestlusest presidendiga hümni teemal. Minu meelest on tal milleski ka õigus. Jeltsini ajal ju Vene Föderatsioonil hümni ei olnud. Oli Glinka "Patriootliku laulu" meloodia ja seegi ilma sõnadeta. Ilma hümnita riik mõjub aga hääbuvana.

Oli see hea või halb, aga ei olnud ka enam Nõukogude Liidu hümni. Sest riik ütles nõukogude ideoloogiast lahti. Aleksandrovi muusika tagasitoomine Sergei Mihhalkovi uute sõnadega oli väga radikaalne samm, mis võimaldas teha kõiki järgmisi samme. Sümbolitel on väga suur tähtsus. Lenin mausoleumis ja Stalin Kremli müüri ääres — see on tõsine asi. Hümni tagasitoomisega muutis riik oma liikumissuunda.

 

Ma ei ole opositsionäär, vaid dissident

Mida te arvate Venemaa opositsioonist, mis on väikesearvuline, killustunud ja jõuetu? Kogu oma kriitilise suhtumise juures võimu ei ole te ju opositsioonis?

Ma täpsustaksin — meil Venemaal e i  o l e  opositsiooni. Poliitiline süsteem nimelt ei eelda tsiviliseeritud oponeerimist, millega opositsioon peab tegelema. Meil on revolutsionäärid. Inimesed on pisut "ära külmunud", andku nad mulle andeks. Mina, jumal hoidku, ei ole revolutsionäär, vaid dissident, see tähendab teisitimõtleja. Inimene, kes lubab endale mõelda teisiti kui kuulekas enamus.

 

"Kui sulle antakse jooneline paber, kirjuta risti" ("451° Fahrenheiti")?

Jah! Kohtumisel vaatajatega küsis mult üks neiu, kes ei olnud mingi magav väikekodanlane, vaid kes tuli filmi vaatama ja esitas küsimusi: "Kui mitte Putin, siis kes veel?" Ta ei mõista, et Putin lõi süsteemi, kus ei olegi võimalik, et ilmuks keegi teine. Alternatiivi ei ole.

 

Kas ArtDokFest toimub pärast Venemaalt lahkumist Riias?

Riias toimub võistlusprogramm. See toimus Riias tänavu esimest korda ja see oli õige otsus, sest me säilitasime nii festivali kui ka võistlusprogrammi kõrge taseme, kuna koostame programmi ilma mingeid väliseid või sisemisi tegureid arvesse võtmata. Ja konkursi tase osutus väga kõrgeks — see on üks filmitööstuse kõrgemaid.

 

Kas teil on Lätis väljund televisioonis?

Ma teen aktiivselt koostööd kanaliga Nastojaštšeje Vremja, kus ma juhin iganädalast saadet ja annan nõu kanali programmi koostamisel.

 

Kas see on tugev kanal?

See on venekeelne erakanal ja see muutub üha paremaks. Vähemalt dokumentaalfilmid on väga kõrgel tasemel. Ja seda iga päev.

 

Olen Lätile kade. Neil olete teie, meile tuli ainult mingi arusaamatu keskkonnaspetsialist, kes heitis ühele kanalile ette, et nad näitavad multifilme põrsas Peppast, selle asemel et võidelda "Putini verise režiimiga". Ja mingi endine oblasti kultuurijuht, kes jäi oma ametist hämaratel asjaoludel ilma ja kuulutab end samuti poliitiliseks põgenikuks ja sellesama "verise režiimi" ohvriks.

Nii see on. Selliseid on palju. Ent paraku nad olid, on ja jäävad.

 

Vestelnud BORIS TUCH 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: