Reimo Sagor: mind huvitavad väikesed saladused, mis on peidus inimese hinges

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli mängufilmi "Võta või jäta" peaosatäitja Reimo Sagor, kes pälvis äsja Saksamaal Cottbusi filmifestivali parima näitleja preemia.
Režissöör Liina Triškina film "Võta või jäta" on isaks kasvamise lugu, kus Reimo Sagori kehastatav tegelaskuju on ootamatult valiku ees, kas võtta vastutus planeerimata sündinud lapse eest, kelle ema last kasvatada ei suuda. "Tihti kui räägitakse üksikvanematest, siis räägitakse üksikemadusest, mis on muutunud normaalsuseks ja me oleme harjunud sellest kuulma. Aga teemad, mis on seal kõrval väiksemad, nagu üksikisadus, võivad inimesi rohkem kõnetada või tuua lõpuks rohkem tähelepanu sellele suuremale teemale, mis on üksikvanemlus," rääkis Sagor filmi teemast.
"Meil oli Liinaga väga põhjalik eeltöö, me arutasime läbi igat stseeni ja iga pisemagi olukorra. Muidugi on ju nii, et kui sulle antakse see väike elu kätte, loob see mingi vastutuse, miski sinus muutub või ärkab ellu. Kõige rohkem andis mulle mõtteainet see, et saades lapsevanemaks pead sa iseenda egost loobuma. See on protsess, mis on üks kõige raskemaid asju, mida inimesed peavad lapsevanemaks saades läbi elama. Kui mul oli see väike elu seal kätes, siis ma mõtlesin sellele kõigele," selgitas ta filmirolli tagamaid. Päriselus ta veel lapsevanema rolli ei täida. "Ma tahaksin olla hea lapsevanem, kes suudab võtta vastutuse. See võib kõlada nii, et tema jaoks on see ju nii lihtne – sest ma ei ole ju lapsevanem, aga ma tahan uskuda, et ma suudaks võtta selle vastutuse kasvada koos selle väikese lapsega ja panna tema tähtsuse ja vajadused esikohale," mõtiskles ta.
Samas ei mõista Sagor hukka inimesi, kes oma laste kasvatamisest mingil põhjusel loobuvad. "Elud ja meie sisemaailmad on nii keerulised. Mulle tundub, et mõnikord jõuavad inimesed elus sellesse punkti, kus nad ei suuda võtta vastutust kellegi teise eest, kui siis ainult iseenda eest. Ma ei ütle, et see on õige või vale. Minu jaoks pole küsimus selles, vaid pigem, kuidas sellesse punkti jõutakse, see on huvitav mõtteaines."
Rääkides filmis esilekerkivatest teemadest tõstatati küsimus kestva paarisuhte võimalikkusest. "Ma ei saa loobuda sellest ideest või mõttest, et kõige sügavamas südame sopis on inimene hea ja tahab teisele head. See peab olema võimalik, sellest loobumine tähendaks allaandmist, me võtaks ära tala, millele toetuda. Ma ei ole kindlasti see inimene, kes arvab, et kui inimesed ei saa omavahel hakkama, siis nad peaksid sunniviisiliselt koos olema. Aga ma ei saa ka mitte uskuda seda, et on võimalik, et ollakse alati koos," arvas ta.
Saates arutles Sagor ka oma varasema militaaralase kogemuse üle, millest inspireerituna valmis tal möödunud aastal monolavastus "AK-47". Elu oleks teda peaaegu viinudki omal ajal militaarkarjääri tegema, kuid näitleja elukutse kasuks sundis otsustama soov süüvida inimesesse. "Mind huvitab väga inimene või inimese hing, väikesed saladused, mis seal hinges peidus on ja seeläbi saan ma avastada ka iseennast. See lähenemine karakterile tuleb ju väga palju ka iseenda pealt, sa otsid iseenda elust seda kogemust, seda hetke või emotsiooni, mida oled kunagi läbi elanud. Mingid asjad, mis on meie kaugemas minevikus, valulised või vähem valulised – pärast teatud aega on neid võimalik emotsionaalse taasavamise käigus kasutada ja seda ka iseenda ravimiseks, nende pealt on võimalik kasvada," selgitas ta.
Kõik rollid, mida ta on näitlejana kehastanud, on teda inimesena väga palju mõjutanud. "Ma tunnen küll, et ma analüüsin palju teadlikumalt inimest ja iseennast. Meil on praegu mõnes mõttes selline aeg, et kõike üritatakse kategoriseerida pluss- või miinusmärgiga, vahepealne maa – sellega ei osata midagi peale hakata või lükatakse pigem kõrvale, et sellega me ei tegele või see on halb. Need olukorrad ja inimesed, kes on seal hallis tsoonis, nende mõistmine ja nende sisse puurimine – ma arvan, et ma mõtlen sellele hallile pinnale oluliselt rohkem kui varem," ütles ta.
"Mina olen selline inimene, et suur osa minu hingest on püüd maailma parandamise poole, selle suurema poole, mis võimaldaks meil nendest pisikestest probleemidest üle minna või jõuda inimkonnana kuhugi kaugemale. Hetkel tundub mulle, et teater on see võimalus. Püüdlus selle parema poole, täiuslikkuse poole, peab olema, sest kui me selle ära võtame, siis mis meile jääks? Aga ma ei tahaks anda sellele nime. Kui me anname sellele nimeks kas Jumal, teispoolsus või õilsus või pääsemine – andes sellele nime muudame selle väiksemaks, sest siis me teame, mis see on, see on mingi mõiste. Ma ei annaks sellele nime, aga püüd parema poole peab olema," rääkis Sagor.
Toimetaja: Marti Valk/Kaspar Viilup
Allikas: "Plekktrumm"