Hagi Šein: televisioon on rahva jaoks nagu emapuu
"Plekktrummi" saatekülaline oli teleteadlane Hagi Šein, kellega vesteldi eelmisel nädalal toimunud ERRi ja BFMi suure meediakonverentsi valguses televisiooni kohast muutuvas maailmas.
Hagi Šein selgitas "Plekktrummis", et televisiooni tuleks käsitleda kultuurifenomenina. "Me peaksime oma Eesti kultuuriruumi nägema ühtsena, me kogu aeg võistleme ja mõõdame reitinguid, kes kellele ära teeb ja kes on parem. Aga me oleme väikesed ja toimub üleilmastumine, on tohutult palju kanaleid, Eestis edastatakse 400 erinevat kanalit, meil on endal 21 telekanalit ja 5 ekraani."
"Me hajume igale poole laiali, aga selles tohutult pingelises majanduslikus, poliitilises ja ka võimuvõitluses n-ö mõistuste pärast on vaja väikestena alles jääda. Ma ei tea ühtki teist instrumenti, millega alles jääda, kui et mõelda televisioonist kui kultuurist," tõdes Šein ja lisas, et eestlastena on väga kultuuriusku. "Me usume, et kultuur on see, mis meid päästab ja alles hoiab, meie konstitutsioon algab ka nende sõnadega "Eesti kultuur ja keel". Televisioon ei ole küll võib-olla kõige olulisem, aga siiski väga tähtis element selles, et see kestaks," ütles ta.
Šein selgitas, et on peale kasvanud uus teadlaste põlvkond, kes näevad televisiooni kultuuri osana. "Televisioon on ühiskonnas tohutult võimas tähenduste ja elamuste edastaja. Väga paljud inimesed elavad selles maailmas 3-6 tundi päevas, see kujundab meie maailmapilti, osaleb kultuuris ja läbi selle kultuuriprotsessi me taasloome sotsiaalset struktuuri ja iseennast. Selles mõttes on tekkinud uus põlvkond inimesi, kes saavad aru, et televisioon on kultuuris väga oluline tegija ja sellepärast tuleb seda ka uurida," nentis ta ja juurdles, et ka need tähendused, mõtted, ideed, väärtused, normid, mis on televisiooni sisu, kujundavad meid. "Ma olen alati öelnud, et televisioon on ka mingis mõttes niisugune emapuu, sest kui rahval on kusagil vaja kokku tulla, siis on selleks kaks kohta – lauluväljak ja televisioon."
Tema sõnul ei ole televisioon digiajastu teiste meediumite kõrval sugugi kadumas, vastupidi, killustunud maailmas on sellel veelgi olulisem tähendus kultuuriruumi kooshoidjana. "Kõige suurem oht, mis on tekkinud selle üleilmastumise, platvormide paljususe, digikultuuri, individualistliku ühiskonna tekke ja kollektiivsuse vähenemisega, on see, et me hakkame kaotama oma kultuurilist identiteeti. Televisiooni rakendamine selles ruumis, kus ta meid koos hoiab, see on kõige suurem nendest üleminekuprobleemidest. Me võime ennast kaotada. Kogukond, rahvus, keel ja kultuur on nii olulised asjad, aga kui see virtuaalses ruumis ära lahustub, kui me kõik kõnnime oma teed ja meil seda ühtset tähendusruumi enam ei ole – see võib olla ohtlik. Selle pärast teleteadlased muretsevad ja üritavad aru saada, kas see lahkuminek on ohtlik ja mida tuleks teha, et seda uuesti kokku viia."
See, et ekraane ja sisu on üha rohkem, on killustamas meie kultuuriruumi. "Ekraane on palju, inimesed on erinevates kohtades ja nüüd on küsimus, kuidas toota seda sisu nii, et need inimesed, kes on erinevates kohtades, ikkagi rahvana koos püsiksid. See seab televisioonile, kus väga palju raha ega inimesi pole, tõsised väljakutsed. Siis vaatadki poliitikute suunas, et poisid, katsuge nüüd aru saada, et olukord on muutunud. Meil on vähe raha ja vähe inimesi, aga meie kultuur on meile oluline ja me peame kõik need kohad ära täitma, sest mitte keegi teine meie eest eesti keeles seda ei tee," sõnas Hagi Šein ja kinnitas, et me võime lõigata tugevalt oma rahva identiteeti, kui pole piisavalt hoolikad. "Mida rohkem me üleilmastume, seda suuremaks muutub vajadus hoida oma rahvast koos, televisioon saab mängida siin olulist rolli."
"Need inimesed, kes on seatud oma riigi ja rahva eest hoolt kandma, nemad peavad selleni jõudma. Võimalus oma kultuur maha mängida on olemas, kui sa lased sellel lihtsalt minna. Mina olen niisugusest kultuurist osaliselt pärit, mis on pidanud ennast läbi aastatuhandete koos hoidma, väliste survete eest ennast kaitsma ja kuidagi leidma motivatsiooni, et rahvast koos hoida. Ma olen alati seda meelt, et rahvas tunneb ära, kui on ohtlik, rahvas ei lase endale liiga teha," ütles teleteadlane.
Šein pakkus saates välja ka hea televisiooni definitsiooni. "Televisioon on loomulikkuse kunst, sa oled mu vastas nii loomulik, see on päriselu, me ei näitle, me räägime silmast silma ja püüame ausad ja tõesed olla. See on hea televisioon, mis elab inimestega koos nende igapäevaelu, mis läheb neile korda, mille nad ära tunnevad, mis toetab neid, mis aitab luua nende maailmapilti. Ta ei ole ainus loomulikult, aga ta on midagi, mis on nende kõrval alati olemas ja läbi selle kõneleb keel, kultuur, meie ise ja meie eluvaated. Ta on ikka väga tähtis."
Toimetaja: Marit Valk/Kaspar Viilup
Allikas: "Plekktrumm"