Martin Ehala: identiteet on nagu pädevus, mida inimene võib omandada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli keelesotsioloog Martin Ehala, kellega vesteldi rahvuslikust identiteedist üha multikultuursemaks muutuvas ühiskonnas.

Martin Ehalal ilmus eelmisel aastal Inglismaal raamat "Identiteedimärgid. Ühtekuuluvuse anatoomia", mis on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde. "2000. aastate alguses hakkasin ma tõsisemalt mõtlema eesti keele jätkusuutlikkuse peale ja see viis mind puhta keeleteaduse valdkonnast keelesotsioloogiasse. See uurib, kuidas keeled ühiskonnas funktsioneerivad ja mis tingimustel mõned neist kaovad ja miks mõned ei kao, mismoodi nad sünnivad ja arenevad. Selle valdkonnaga tegeledes sain aru, et üks keskne küsimus keele kadumise või säilimise juures on identiteet," rääkis ta.

"Üks osa sellest raamatust tegeleb kindlasti sellega, et ma üritan anda oma hüpoteesi või vastuse küsimusele, mis on identiteet. Kui üritada seda defineerida, siis kõige üllatavama asja avastasin ma 2015. aastal, mul on enam-vähem see päev ka meeles, kui ma selleni jõudsin. Ma kirjutasin selle raamatu ühte peatükki ja sain aru, et identiteet ei ole see, kes ma olen, vaid see on midagi, mida ma oman – see on teatud laadi pädevus. Erinevat laadi identiteedid on pädevused, mida inimene võib omandada. Näiteks hipi identiteet – see on see, kui inimene näeb välja teatud moodi, tal on pikad juuksed ja peapael, viskab näppe teatud moodi, tal on rahumärk ja laiad teksad jalas – sellest tunneb ju ära, et see on hipi. Sellega kaasas käivad teatud laadi väärtushinnangud, mismoodi ta maailma suhtub. Kui sa omandad sellise viisi ennast ülal pidada, riietuda, käituda ja väljendad neid väärtusi, siis sa oled omandanud selle kompetentsi ja hipi identiteedi. Aga selle identiteediga on alati kaks poolt – üks on see, mida inimene ise soovib ja teine on see, et ka teised seda kinnitavad. Kui sa ei valda seda pädevust, siis öeldakse, et sa ei ole õige hipi," selgitas ta oma mõistekäsitlust.

Rahvusest rääkides tõi ta välja, et see on küll ühise pikaajalise identiteediloome protsessi tulemus, kuid see ei tähenda, et see oleks kuidagi fiktiivne või sellel puuduks alus. Vastupidi, Ehala arvates on inimeste seotus selle identiteediga väga oluline ja pole võimalik eristada konstruktsiooni loomulikust identiteedist. "Selline kultuuriline järjepidevus on siin sellel territooriumil olnud väga väga kaua, kui Läti Henriku kroonikas on sõnad "Laula! Laula! Pappi", mis on sisuliselt 800-900 aastat tagasi öeldud ja me saame siin praegu nendest aru, siis mingil moel me oleme nende inimestega samas kultuuris, nad on sama rahvas. Me loome oma ajalugu ja kui me seda kirjutame, siis selle kirjutuse kaudu võivad inimesed omandada selliseid emotsioone või tundeid, mida nad ise pole läbi elanud. Nad hakkavad kaasa tundma Lembitule või mingitele ajaloolistele kangelastele, hakkavad tundma lausa viha ajaloolise ülekohtu pärast, mis minevikus on juhtunud. See on dünaamiline protsess, kus inimestega tegelikult juhtunud asjad, mis lähevad juttudesse edasi, hakkavad meis tekitama samasuguseid tundeid nagu nendes inimestes, kes neid läbi elasid. See konstruktsioon ja tegelikkus on niimoodi kokku põimunud, et neid on võimatu lahutada. See teeb rahvuse võimsaks sotsiaalse reaalsuse osaks," ütles ta.

Ehala sõnul on identiteedi juures üks kaalukamaid asju kollektiivsed emotsioonid. "Identiteet peab olema inimesele kallis, muidu ei ole see enam mingi identiteet. Selleks, et ta oleks mõjuv ja kestev, peab ta inimesele korda minema ja korda läheb ta siis, kui see puudutab emotsionaalselt. Ma tean, et ma olen inimene, aga see ei tekita minus nii tugevaid tundeid kui teadmine, et ma olen näiteks eestlane. Lammutada selliseid kollektiivseid identiteete, millega inimesel on sügav emotsionaalne side – seda pole võimalik teha käsukorras ja kiiresti. Nõukogude Liit üritas seda siin 50 aastat ja mis välja tuli – praktiliselt mitte midagi. Sellised asjad, kui nad juhtuvad, juhtuvad pikaajalisema perioodiga. Samas me näeme seda, et millegipärast Lääne-Euroopas, võtame selle sama 50 aastat teise maailmasõja järgset aega – seal hakkasid tekkima protsessid, kus rahvustunne nõrgenes."

Kuum vs külm rahvuslus

Ehala on oma käsitluses selgitanud neid kollektiivseid emotsioone justkui temperatuuriskaalal – probleeme võib tuua nii see, kui need keevad üle ehk lähevad liiga kuumaks, aga ka siis, kui need on liiga külmad. "Külm rahvus või külm etniline grupp on säärane, kuhu kuuluvad inimesed ei tunne väga sügavat emotsionaalset sidet selle identiteediga. Kognitiivselt nad ütlevad, et jah, ma olen eestlane, aga see eestlaseks olemine mulle palju korda ei lähe. Kui enamik inimesi, kes võivad ennast kategoriseerida selle rahva liikmena, ütlevad nii, et mis siis, ega ma selle nimel midagi ei tee, siis me võime öelda, et see on külm rahvas, et ega nad ei suuda kollektiivselt mingit tahet avaldada või minna kasvõi meelt avaldama, nagu näiteks laulva revolutsiooni ajal. Teisest küljest – näiteks laulev revolutsioon, peale seda kui Gorbatšov hakkas kraane lahti keerama, siis hakkas Eesti rahvas muutuma soojemaks ja soojemaks. Ma arvan, et seal 1980. aastate lõpus oli ta täiesti tuline, võimeline kollektiivselt tegutsema, 300 000 inimest läksid sinna laulväljakule ja öeldi, et ükskord me võidame nii kui nii, mille nimel oldigi valmis kartulikoori sööma. See on kuum rahvus," arutles ta.

Praegu ei tunne ta muret selle üle, et eestlus oleks kuidagi lahjenenud, kuivõrd Eesti kultuurielu on väga hea seisus, ega pea ka vajalikuks, et see peaks kuumem olema, kuna otsest ohtu ei sellele pole. "Eestlusele ongi õige olla kuskil vahepeal, olla piisavalt avatud ja kaasav nendele inimestele, kes soovivad oma elu Eesti ja siinse kultuuriga siduda, keele ära õppida ja siin kohaneda. See nõuab igal juhul avatust," ütles ta.

Toimetaja: Marit Valk/Kaspar Viilup

Allikas: "Plekktrumm"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: