Doris Kareva: luule on värske, välgusarnane kogemus ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit leibold/ERR

"Plekktrummi" saatekülaliseks oli kirjanik Doris Kareva, kellega mõtiskleti jõuluaja, lõppeva aasta ja loomingu üle.

Doris Kareva rääkis, et lõppeval aastal on valmis saanud mitmed pikaajalised projektid. "Aastad lippavad nii ruttu mööda, et ma ei tee enam suuri kokkuvõtteid. Aga see oli küll üks aasta, mil mitu aeganõudvat ettevõtmist jõudsid valmis. Valmis minu ingliskeelne valikkogu, seda sai seitse aastat tehtud. Siis oli "Unes nägin ma Eestmaad", mida sai üle paarikümne aasta tehtud ja siis oli ukrainakeelne valikkogu ja siis veel antoloogia "Eesti tunne"."

Tema koostatud isamaalise luule kogumik "Eesti tunne" koosneb enam kui 400 luuletusest ja laulutekstist. "See kogumik oligi kokku pandud just mitte pidupäevaluulest, vaid sellest, mis tunne on iga päev elada selles kontekstis. Minu jaoks oli huvitav näha, mismoodi see tunne on aegade jooksul muutunud. Selline 90ndate hõõgumine on praeguseks asendunud rahulikuma leegiga. Selles leegis on ka rahulolematuse värve, see on loomulik. Sisuliselt langes see veel kokku ühe teise toreda üritusega – see oli see Eesti esimene üldluulepidu. Täiesti sõltumatult üksteisest tegime me sarnast asja – see oligi nagu ekskurss läbi kirjandusajaloo," ütles ta.

Kareva on huvitavalt kõrvutanud ajalugu ja luulet – esimene on vana, teine aga noor. "Ajalugu liigub aegamööda, aga luule on silmapilkne. Minu jaoks on luule nagu elektrilöök, ma ei oska teda seletada, aga kui on, ma tunnen ära. Ta on esimest korda maailmas, kui ta juba midagi teadaolevat kordab, siis on teine asi. Aga luule on täiesti värske, välgusarnane kogemus," selgitas ta.

Aeg on küps luuleajakirja asutamiseks

Kareva on ka ajakirja "Looming" üks toimetajatest ja kommenteeris viimasel ajal esile kerkinud arvamust, et tänapäeval üha rohkem kirjutavad, kuid vähesed loevad. "Võib-olla on inimeste minapilt muutunud. Ma arvan, et needki, kes saadavad "Loomingule" oma luuletusi, ise alati "Loomingut" ei loe. See soov näha enda nime näiteks raamatukaanel on märksa suurem kui soov olla kursis sellega, mida praegu üldse kirjutatakse. Aga ma arvan, et aeg on küps ühe luuleajakirja jaoks, sest "Looming" on napp selle hulga tekstide jaoks, mis saabub. See luuleajakiri peaks olema pooleks originaalluule ja tõlked, see oleks üldhariv," rääkis ta.

Uute autorite jaoks on aga tagasiside väga oluline, kuid autoreid on palju ja tagasiside saamise võimalusi vähe. "Ma arvan, et autorite jaoks on tagasiside väga oluline ja seda Eestis palju ei saa. Ma tean, et näiteks "Vikerkaar" käsikirju ei kommenteeri ega tagasta, "Akadeemia" ei ole ka noorte autorite nõustamise asutus. Aga kusagilt peab seda tagasisidet saama, kunagi oli Kirjanike Liidus konsultant, praegu ei ole. Nii palju kui ma jõuan ja oskan, ma püüan vastata. Aga autoreid on liiga palju, et süveneda igaühe loomingusse. Isegi klassikud peavad kolmveerand aastat ootama, et nende tekstid ajakirja jõuaks – see ei ole normaalne olukord," ütles ta.

Kuidas aga hinnata, kas tekst on avaldamiseks küps? Kareva sõnul peab ära tundma, et seal enam midagi muuta ei saa. Ta meenutas seika kui leidis enda avaldamata loomingut. "Ma alles mõne päeva eest leidsin kotitäie vanu pabereid. Kui ma hakkasin neid pöörama, selgus, et need olid vanad kontrolltööd ja mingisugused tarbepaberid. Kui ma siis vaatasin, mis füüsikaülesanded ühe külje peal olid, sain ma aru, mis ajal need tekstid umbes kirjutatud on. Ma ei ole kunagi neid avaldanud, ma ei mäletanudki neid, aga need olid kahtlaselt sarnased neile, mida mulle saadetakse. Üllatav oli see, et on midagi, mis on jäänud läbi aegade muutumatuks. Ma arvan, et tekst on valmis siis kui seal ei saa enam midagi muuta, kui ta ütleb midagi täpselt nii, et sa ei taha seal midagi paigast loksutada." 

Kareva sulest ilmus kevadel ajakirjas "Looming" mõtisklus teemal "Riik sinus eneses", kus ta on kirjutanud, et "Kuhu ka lähed, kellega elad, millega end elatad, elad ikka selles samas riigis, mis on sus endas; nendesamade seaduste järgi, mis oled oma ettekujutust mööda loonud." Ta rääkis, et tema põhimõtted, mille järgi elada, said talle selgeks juba kooliajal ja tal ei ole olnud põhjust neid muuta. "Ühed kuldsed sõnad on mul meeles Shakespeare`ilt: "Armasta kõiki, usalda väheseid, kurja ära tee kellelegi." Armastuse all on mõeldud seda aspekti, mis seostub Xeniaga, ehk siis lahkus võõraste vastu, armastuväärsus ja abivalmidus. Ma ei ole kindel, kas tänapäeva maailmas on sellega lood korras. Lahkus ja abivalmidus – see kuulub kõigile, nii nagu on näiteks Hippokratese vanne, see on vastutulelikkus igasugustes olukordades. Aga usaldus on hoopis teine asi – seda tuleb väärida."

Toimetaja: Marit Valk/Kaspar Viilup

Allikas: "Plekktrumm"



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: