Anne Kull kinnitas, et eestlasi iseloomustab teatud usuleigus, kuid leidis, et see võib olla muutumas: "Kui ma tahan väga positiivselt vaadata, siis ma arvaks, et on mingi üleminekuaeg. Juba Chesterton ütles, et inimesed, kes ei usu Jumalasse, on valmis uskuma ükskõik mida. Me näeme seda praktikas, aga mingil hetkel see ükskõik millesse uskumine hakkab nõudma mingit sellist korrastatud süsteemi."

"Võib-olla mingi hetk on sündimas midagi uut ja nii palju kui mina asjast aru saan, siis ettepakendatud asi ei tööta hästi, inimesed tahavad religioonis rohkem kogemuslikku ja suurem tähelepanu on kehalisusel, mis ühest küljest on huvitav, et see spirituaalsus või religioosne vajadus just selles suunas on minemas. Teistpidi on see ka loogiline, et kui sajandeid pole osatud seksuaalsusega midagi peale hakata, siis mingi hetk see peab saabuma, et hakatakse selle üle arutlema," rääkis Kull.

Tema sõnul ei suuda aga tärganud uusvaimsus täita kõiki samu funktsioone, mis traditsioonilised religioonid: "Kõik religioonid olid kunagi uusvaimsus või uus religioon ja me ei tea, mida öeldakse praeguse uusvaimsuse kohta 200 aasta pärast. Võib-olla mõnest uusvaimsuse ilmingust on selleks ajaks saanud globaalne religioon, see ei ole välistatud. Aga mulle tundub, et praegu on puudu sellest täielikust inimelu katmise võimalusest. Suured traditsioonilised religioonid oskavad inimest saata sünnist surmani. Paljud praegustest uusreligioonidest võtavad mingi aspekti sellest kogupildist välja, tegelevad rohkem tervise või tervendamisega ja selles mõttes nad lähevad õiges suunas, et terveks tegemist ongi tarvis, aga ei ole veel välja mõeldud, kuidas matta surnuid või mida teha suure katastroofi korral, kuidas siis lohutada."

"Selle koha peal mulle tundub, et kristlus on meie Eesti ühiskonna jaoks kõige täielikum religioon ükskõik millises kristluse vormis. Sellel on ressursid – nii vaimsed, intellektuaalsed kui mingis mõttes materiaalsed, et on olemas kirikud ja kõik muu mis sinna juurde kuulub, et inimene võiks ikkagi sealt ükskõik mis eluhetkel abi saada," rääkis ta.

Andmise kultuur vs saamise kultuur

Kull õppis 1990ndatel teoloogiat Ameerika Ühendriikides Chicago ülikoolis ja selgitas, et Euroopa on Ameerikast religioossuse poolest alati erinenud. See tuleneb eelkõige sellest, et kodust kaugele rännanute jaoks annab kirik ja religioon turvasüsteemi, millele uude keskkonda sisse elamisel tugineda. USAs veedetud aja jooksul pakkusid talle huvi ka Ameerika põlisrahvad ja nende kombed.

"Ma arvan, et osaliselt oli kindlasti see, et meil eestlastel on tihtipeale romantiseeritud, aga üldiselt positiivne suhe indiaanlastesse. Aga kuna ma läksin 1992. aastal kohe peale meie iseseisvumist, siis see arutluskäik oli umbes nii, et mismoodi ma suhtuksin sellesse inimesesse, kes tulles Eestisse tahaks sõbraks saada ainult venelastega. Laiendades seda iseendale – mismoodi ma peaksin suhtuma endasse, kui ma Ameerikasse minnes saan tuttavaks ainult valgete anglosaksi protestantidega," põhjendas ta oma huvi indiaanlaste kultuuri vastu.

Indiaanlastega on üldiselt väljastpoolt tulijal väga keeruline kontakti luua, kuid Kullil õnnestus nende seltskonda pääseda: "Kümme aastat enne minu Ameerikasse jõudmist oli seda kontakti taotlenud prantsuse misjonär Claude Marie Barbour, kes igal aastal viis reservaadi ligidal oleva naiste varjupaiga juurde riideid ja muud kraami."

"Kümme aastat ei lastud teda sisse, ust ei tehtud lahtigi ja siis ükskord lasti sisse ja nii tekkis see suhe. Kui tekib juba suhe, siis toimivad asjad juba teistmoodi, selle kümne aasta jooksul loodud suhte tuules oli võimalik mind sinna kaasa võtta. Kohtumisel ei rääkinud ma introvertse eestlasena midagi ja kui me hakkasime sealt ära tulema, siis Tillie Black Bear, kelle juures ma olin, näitas näpuga minu peale ja ütles, et tema võib tagasi tulla. Siis ma jäingi sinna käima. Teised võtsid mind vastu ainult seetõttu, et tema võttis mind omaks," meenutas ta esimest kokkupuudet indiaanlastega.

Religioon annab kultuurile sügavuse

Eriti palju sarnasusi Kull eestlastel indiaanlastega ei leia, kui siis ehk introvertsus ning see, et enamasti ei leidu kummagi seas liialt lärmakaid kõnelejaid: "Enamjaolt on indiaanlane eestlase täielik vastand, need kultuurilised põhijooned, suhtumine, austus ümbritseva vastu, see on meil oluliselt teistmoodi. Näiteks kui Ameerikas Lakota indiaanlased (neid on üle 500 erineva hõimu, kel on erinev kultuur) lapsele nime panevad, siis kingitusi tehakse kõigile, kes kohale tulevad."

"See asjade jagamine on selleks, et näidata lapsele, kui sul asju koguneb, tuleb neid teistega jagada. Indiaanlase juures kodus olles on ohtlik öelda millegi kohta, et see on ilus või meeldib sulle, sest nad võivad tunda kohustust see ära anda. See ei ole heategevus, see on teistmoodi toimiv kultuurisüsteem, see on andmise kultuur. Meie kultuur on saamise kultuur – kui me tahame näidata, et me oma last armastame, siis me ostame talle kõige kallimad riided või trennid. Aga seal on vastupidi, siis sa pead teistele kinkima, et seda armastust oma lapse vastu näidata," selgitas ta.

Teoloogina näeb ta, et kultuur üksi ei suuda täita seda rolli, mis religioonil inimeste elus on. "Paul Tillich on öelnud, et religioon on kultuuri sisu või tuum ja kultuur on religiooni vorm. Religioon annab kultuurile sügavuse ja sõnastab selle, mis on oluline. Kui vaadata Eesti kultuuri näiteks koos Arvo Pärdiga, siis on selles see sügavus olemas, mõne teisega koos vaadates on seda võib-olla vähem. Miks ikkagi kultuur meid päriselt lunastada ei saa – kultuuril ei ole vahendeid, kuidas vastata sellistele probleemidele, miks on maailmas kannatused, miks me sureme, kuhu me läheme või kuidas me peaksime koos elama. Mistahes religioon annab kultuurile, mille ligiduses ta on, tugeva põhjenduse. Kultuuril on vähe vastuseid selleks, kuidas anda andeks või mida hakata peale isekusega. Kultuur on väga oluline religiooni jaoks, aga päriselt neid ära vahetada ei saa," ütles Kull.