Kas kristluses on tantsimine välistatud? Ühest küljest vaadates, piibel ei maini tantsimist väga sageli, aga seda ka ei keelata. Psalm 150:4 ütleb selgesõnaliselt: “Kiitke teda (Issandat) trummide ja ringtantsudega!” Kuningas Taavet tantsis. Matteuse 11:17 võib lugeda Jeesuse kinnitusena, et tantsu abil tuleb väljendada rõõmu (“me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud”). Piibelliku kaanoni väline gnostilise kristluse tekst 2. sajandist Johannese teod kirjeldab liturgilist ringtantsu, milles apostlid hoidsid kätest kinni ja tantsisid ümber Jeesuse. Tantsu ja laulu abil Jeesus ilmutas nii kosmilist korda kui ka kannatuse ja ohverdamise olemust. Ortodoksse Aleksandria Klemensi kirjutiste järgi kristlik ringtants sümboliseerib Kristuse ihu (see tähendab, kirikut). Ka Eusebius kiidab kristlikku tantsimist. Näib, et esimestel kristlikel sajanditel tantsimist ei mõistetud hukka ja ekstaatilised armulaualised võisid tantsida. Hukka mõisteti nö paganlikud tantsud. Ent üha enam hakati füüsilise tantsimise asemel tähtsustama selle sümboolset tähendust ja ühtlasi tantsu spiritualiseerima. Loobuti igivanast, juba Platoni “Seadustest” tuntud, kosmilisest elemendist (Kristus/jumal kui ringtantsu kese ja taevalikud olendid (st planeedid) liikumas korrapäraselt ringiratast ühes maiste tantsijatega) ja enam rõhutati mütoloogilist kujutlust taevast, kus inglite koorid keerlevad Kristuse ümber. Tantsimine kolis maa pealt taevasse ja taevased tantsijad ei tantsi koos Jeesuse järgijatega. Ent asjaolu, et patristilise perioodi (kuni 451 AD) teoloogid korduvalt võtsid sõna ‘paganlike’ tantsude vastu kirikus, osutab sellele, et see praktika oli levinud. Ka ümbritsev Rooma kultuur ei toetanud ekstaatilist tantsimist ei kreeka müsteeriumireligioonides ega ka kristlaste juures. Teisi sõnu, esimeste sajandite kristlastel võis olla ka poliitiline motivatsioon tantsimisest loobumiseks.

Pühapäevane jumalateenistus oma protsessioonide, koguduse ja vaimulike liikumisega, tõusmise ja istumise-põlvitamisega on vaadeldav omamoodi koreograafiana, kuhu palju rohkem liikumist justkui ei mahugi. Teisalt, kes on sattunud osalema aafriklaste, afro-ameeriklaste, ladina-ameeriklaste või hinduistliku taustaga kristlike koguduste teenistustel, võib üllatuda jumalateenistuse elavusest, milles ei puudu tants, rütmiline liikumine, vahelehüüded, trummid, tamburiinid, koorid jmt, mis põhjamaiselt vaoshoitud jumalateenistusega harjunud inimesele võib olla väga võõrastav (või vastupidi, kaasakiskuv). Üleilmselt kuulsad on Veneetsia ja Brasilia karnevalid enne paastuaja algust, samuti ollakse kuulnud Brasiilia tantsust-võitluskunstist caporeia’st, mis ühendab katoliiklikud ja Aafrika traditsioonid. Igasugust liikumist, ka kõige minimaalsemat, põhjendab asjaolu, et Jumala Sõna sai lihaks, elas inimesena inimeste keskel, et jumala õnnistus puudutab nii vaimu, hinge kui keha, et Kristuse ülestõusmisest kõneleb kristlus mitte kui vaimu ülestõusmist vaid kehalise sündmusena jne. Ka liturgilistes lauludes võidakse kõnelda Jumala rahva tantsust jmt. Keskajal kujutati ingleid tantsivana ning veelgi kuulsam oli Surmatants (Danse macabre), mis kõigi inimeste, sõltumata soost või staatusest, ühesugust eluringi või -tantsu kujutas. Surm kutsub meid kõiki tantsule! Bali kristlik kunstnik Nyoman Darsane (sünd. 1939) on kujutanud Jeesust tantsijana ja Jeesuse elu sündmusi hinduistlikust traditsioonist pärinevate tantsude kujutamise abil. Kuna kõige tähtsamaid sõnumeid tuleb edasi anda tantsu kaudu, siis tema maalil Jeesus peab näiteks mäejutlust tantsides.

Heebrea traditsioonis kuulus tants jumalateenistuse juurde – ikka eesmärgil, et inimest Jumalale lähemale viia. Rõõmustamise juurde kuulus tants, tunti nii ringtantsu kui tantsiskledes protsessioonis liikumist. Tantsisid nii mehed kui naised. Ent aja jooksul hakkasid ka heebrealased eristama pühasid tantse nendest, mis meenutasid nö paganlikke viljakusriituseid.

Näib, et esimestel kristlikel sajanditel tantsimine oli tavaline, sest kristlased pärisid heebrea jumalateenistuse, sh tantsimise, tavad. Varastes liturgiates kasutatakse tantsu jumalateenistuse korras – nii Justinianus Märter (a. 150) kui ka Hippolytus (ca 200) kirjeldavad rõõmsaid ringtantse, millega austati pühasid ja ingleid ja millega väljendati taevalikku rõõmu.

Ometi on nii mõnigi kirikuisa olnud kahtleval seisukohal nii tantsu kui ka laulmise suhtes, nii nt Augustinus, kes kirjutas palju muusikast ja hindas kõrgelt laulmist jumalateenistuse ajal. Pole põhjust kahelda, et rahvas tantsis nii enne kui pärast Augustinust. Näib, et vähemalt osaliselt tõrjuv suhtumine tantsu kirikutes oli seotud sellega, et igal pool, kuhu misjonärid sattusid, olid olemas viisil või teisel viljakusega seotud riitused ja nendega kaasnevad tantsud. Aga on arvatud ka, et eriti meeste tantse kogeti ohtliku ja ähvardavana. Teisalt paljud muusikud, kaasa arvatud luterlikus kirikus ülimalt tunnustatud helilooja ja organist Johann Sebastian Bach jt, kasutasid oma teoste loomisel rahvamuusika elemente, sh rahvalikke tantse. Tantsust loobumise üheks põhjuseks võis olla varase kiriku vajadus eristuda ümbritsevast kultuurist (sama vajadus on ka uutel kirikutel Aafrikas ja Aasias), teisalt usaldamatus kõige kehalise ja seksuaalse suhtes, mida toetasid nii maailmalõpuootused kui ka askeetlikud suundumused nii hellenistlikus filosoofias kui ka judaistlikus traditsioonis (st keskkonnas, kus kristlus tekkis ja levis esmalt).

Kaasaegse tantsu loojad, Isadora Duncan, Martha Graham, Ted Shawn ja teised, ei olnud teoloogid ega filosoofid, aga nad kõnelesid oma tantsust religioosset sõnavara kasutades: jumal tantsib minu läbi. Kuni tants kestis, muutis nende tants teatrid ja kontsertsaalid pühadeks paikadeks. Duncan rakendas oma kunstis Friedrich Nietzsche ideed kõigi keha ja kehalisust puudutavate kristlike väärtuste ümberhindamist. Duncan püüdis luua “tuleviku tantsu,” mis “ei ole meelelahutus, vaid religioon, elu väljendamine”. Ta pidas oma missiooniks taaselustada unustatud kunsti, mille kristlik Lääs oli kaotanud, ja arvas, et tantsimine peaks katalüseerima religiooni (st kristluse) uuenemise või renessansi, ning muutma arusaamu kehast üldiselt, ning naiste kehast eriti. Tema tants oli naise vabastamise nimel kammitsevatest riietest ja liikumise konventsioonidest.

Kristlikus traditsioonis ei ole selgesõnalist õpetust tantsu poolt või vastu. Palju on sõltunud kohalikust kultuurist ja traditsioonidest. Askeetlus ja hellenistlikust kultuurist pärinev usaldamatus kõige kehalise (ja seksuaalse) vastu aitasid kaasa arusaama tekkele, et tantsimine on patt. Kui tants samastati patuga, siis sai võimatuks tantsu kasutamine jumalateenistuses. Mõnede piibellikku kaanonisse mittekuuluvate evangeeliumide ja kirjade järgi võiks arvata, et tants liturgia osana ei olnud välistatud, vähemalt mõnes kohas. Ent meil pole palju kirjalikke materjale esimeste sajandite jumalateenistustest ega ei tea me ka, kuivõrd järgiti kirjalikult säilinud liturgiaid. Tantsu roll kristlikus ajaloos on suuresti läbi uurimata ja alles paaril viimasel aastakümnel on hakatud selles suunas vaatama. Tantsu ajaloo tundmist kahtlemata rakendab asjaolu, et sellest ei jää jälge, nii nagu jääb laulust, mis on kord kirja pandud või ideest, mis on üles kirjutatud. Ka teoloogia ja filosoofia on olnud keskendunud pigem ideedele kui kehade liikumisele.

Nii mõnigi evangelikaalne kirik on keelanud ja keelab praegugi igasuguse tantsimise (needsamad kirikud on muidki asju keelanud: kinos või kohvikus käimist, alkoholi tarbimist ja suitsetamist jne). Teisalt võib kaasaegse tantsu teket seostada just nimelist liturgilise tantsu ühingute tekkega mitmel pool (eriti Ameerikas) 20. sajandil. Võib oletada, et viimaste aastakümnete suundumus pöörata tähelepanu kõigele kehalisele, soodustab ka tantsu taas kasutusele võtmist kiriklikus kontekstis – tõenäoliselt mitte iganädalases jumalateenistuses, vaid pigem erilistel pühadel või tähtpäevadel.