Teatri ja kiriku sisuks on kommunikatsioon ja interaktsioon. Mõlemal juhul edastab keegi tähenduslikke sõnumeid, mõnikord on need teadlikult ilmestatud või isegi moonutatud või karikeeritud, mõnikord mitte. See eeldab, et me ei ole üksi. „Alguses oli suhe“ (Martin Buber) täiendab oluliselt Johannese evangeeliumi algust „Alguses oli Sõna“. Teatrit ega kirikut ei saaks olla üksinduses. Väga piibellik arusaam Jumalast, kes vajas Teist, kehtib ka teatris. Kogu kristlik arusaam Jumalast laheneb suunatuses Teisele. Üksikvangistuses esitatav sketš, monoloog, jutlus eeldab Teist. Nagu palve tühjas kirikus. Rõõmusõnum seisneb kogemuses või usus, et see Teine ON. Halastamatu põrgu on lahutatuses Teisest, tühjas saalis kaotab etteaste mõtte. Kirikus usutakse, et tühja saali ei ole olemas. Seetõttu on meie usk olemuselt rõõmus.

Sõnumeid edastatakse kujundite ja sümbolite vahendusel. Aga kasutatakse ka keelt, keha, liikumist ja täiendavaid vahendeid. Viipekeelde tõlgitud luuletust ei suuda ma analüüsida, aga kindlasti oleks huvitav seda nii semantiliselt kui ka psühholoogiliselt käsitleda. Samas on võimalik analüüsida audiovisuaale ja visuaale, muusikalist või lavakujundust, kostüümi ja koreograafiat. Seda nii kirikus kui ka teatris.
Peter Brook on oma loenguraamatus „Tühi ruum“ kirjutanud pühast, mandunud, rämedast ja vahetust teatrist. Mõtlen, kas ja kuidas on selline jaotus kehtiv kiriku kohta. Kahjuks on. Aga võib-olla ka mitte kahjuks, vaid loomulikult. Peamine kvaliteedinäitaja on toimuva ehedus. Ehedus teeb võimalikuks kaasloome, ei kohusta, ohustab ja võimaldab.

Ma ei lähe siinkohal tagasi Friedrich Nietzsche dionüüsosliku ja apolloonilise printsiibi vastandusse ega antiikteatrisse ja selle sugulusseostesse sokumängu (komöödia) ja dionüüsosliku rituaaliga. Loobun ka vaatlemast, kuidas läänekirik eemaldus ikooniaustusest ja taandas maali puhtesteetiliseks fenomeniks, sama toimus ka troparite ning draamaelementidega. Olulised märksõnad on kujutab ja toimub. Nii liturgias kui ka teatris. Toimumiseusk on sügavam, kujutamisekunst pealispindsem. Miks ma nii mõtlen?

Ohvriteenistusest võrsus kunst. Kas seetõttu, et ohverdusse enam ei usutud ja hakati seda läbi elama etendusena? Kogudus muutus kooriks? Kooriliikmed ei tundnud enam end Dionysose ihuliikme või molekulina (nagu Vjatšeslav Ivanov väljendub)? Samas täidab ka tänapäevases muusikalises teenistuses koori osa kogudus. Ja kui kogudus seda ei suuda, siis muutub asendusohvriks koguduse koor – samamoodi nagu ühiskonnas, mille liikmed eelistavad, et keegi on nende asemel kogudus. Seda on nimetatud asenduskristluseks ja vikaarkristluseks – olge meie asemel vagad, hoidke meie haigeid ja paluge, äkki mõjub.

Lisaks Brooki katalogiseeritud mandunud, pühale, rämedale ja ehedale teatrile võib rääkida ka etendamisteatrist, psühholoogilisest teatrist, maagilisest ja maalilisest teatrist, maskiteatrist, nukuteatrist ja sünteesteatrist, muusika- ja tantsuteatrist, propagandistlikust ja poliitilisest, publitsistlikust ja intellektuaalsest teatrist, lugemisteatrist, kostüümiteatrist jne, jne. Kiriku puhul võib eristada liturgilist ja sotsiaalkirikut, õpetavat ja kasvatavat kirikut, teenivat ja palvetavat, traditsioonilist ja uuenduslikku kirikut. Mis on see, mille poole pürgida? Kuuldavus? Nähtavus? Põhjendatus? Kujutamine või toimumine? Ime?

Jerzy Grotowski on viidanud ühes ettekandes Parzivalile. kes ei julgenud esitada küsimust, miks kõik näib olevat valesti. Selle arguse või otsustusvõimetuse tagajärjeks oli kõige kurja kestmine. Seetõttu küsigem julgesti. Vastused võivad olla ekslikud. Küsimused mitte.
Järgmiseks küsimuseks võiks olla küsimus rituaali kohta. Rituaal on mingi kindlaks kujunenud kord. Mina valmistan igal hommikul teed ja joon seda oma abikaasaga. Ma sean ka igal pühapäeval armulauda. Enamasti osaleb armulaual ka mu naine. Kas need on võrreldavad rituaalid? Kas siin on tegemist teatriga? Me kasutame korduvaid mustreid.

Rituaali funktsioon. Rituaal liidab. Laulupidu. Arvamusfestival. Suguvõsa kokkutulek. Pühapäevane teenistus. Selleks, et rituaal oleks äratuntav, peab ta sisaldama korduvusi. Selleks, et toimuks kirgastumine, peab ilmnema (ilmutuma) uus. Korduvuses saavutatav ühtsus (osadus) on riituse funktsioon (kaassõltuvus). Mis on riituse eesmärk? Katarsis? Lepitus? Uus kvaliteet?

Esitlus, etendus, teenistus. Liturgia. Kaasamine ja osalemine. Ristimisvesi ja joogivesi, armulauavein ja muud märjukesed. Ristimärk ehte, talismani või riituse osana. Akt. Laulatus loob staatuse (abielu), uue terviku (perekond), legitimeerib tuleviku (sh lapsed). Kõik ei pea seda vajalikuks.

Bertolt Brecht on öelnud umbes nii: „Teater algas rituaalist, aga sai teatriks seetõttu, et ei ole enam rituaal.“ Kas see tähendab, et teater on parem kui rituaal? Milles on erinevus? Kas malmist pada on parem kui sulametall? Supikeetmiseks või hautise valmistamiseks kindlasti. Aga mitte muuks. Sulametallis on rohkem võimalusi. Kas see tähendab, et teater on parem millekski, milleks rituaal ei ole suuteline, ja vastupidi? Ehk siis Konstantin Stanislavski kuulus küsimus radi tševo? Seegi on ju interpretatsioon Teise kaudu! Kes see Teine on? Kas jälle kuus tegelast autorit otsimas (Pirandello)?

Võib-olla peaks küsima ka seda, kas jumalateenistus (missa, liturgia jne) on rituaal? Või võime ka siin öelda, et algas rituaalist, aga sai teenistuseks seetõttu, et väljus rituaalist (korduvusest, sansaarast)? Jumalateenistuses on ordinaarium (muutumatud osad) ja prooprium (muutuvad osad). Kas rituaal on ainult ordinaarium? Mis on siis muutuvad osad? Tegelikult on küsimus vaid silmapiiris, sest pikemas perspektiivis hakkavad korduma ka proopriumi osad. Aga kuidas on selliste riitustega nagu laulatus, ristimine, ümberlõikamine jt? Missugused nendest on sakramentaalsed? Mitte et ma ei teaks konfessionaalset vastust, aga küsimuse esitamine on väärtus, mis võib esile tuua muutuse.

Jumalateenistuse parim muutus on Püha esiletõus. Mitte et me maname seda esile, vaid et me oleme valmis ilmutuseks. See ei ole võimalik, takerdudes dogmaatikasse ja liturgikasse. Tähestikku tuleb õppida, aga luule tuleb leida. Dogmaatika on äratõukepakk suureks hüppeks.
Minu tagasihoidlik seisukoht on, et usk on ehtne alati uuenevana. Et reformatsioon ei lõppenud 500 aasta eest. Et sünni ega ristimisega ei saanud ma valmis. Et samamoodi on ka jumalateenistus ehtne alati uuena: nii oma ordinaariumi kui ka muutuvate osade poolest. Kui ordinaariumisse ei lisandu SEE, mis teeb kõik uueks, siis on tegemist lihtsa korduvusega, mis on vajalik uuenemise võimaluse loomiseks, korrutustabeli kordamine on hädavajalik, aga avastuseks on vajalik veel midagi. Me võime vajalikku parema puudumisel tähistada sõnaga SEE. SEE on seletamatu.

Me räägime seletamatust SELLEST. Võime kirjutada ja näidelda, aga kui ei lisandu SEE, siis pole eluküllast ja -jõulist tulemust. Võime kirjeldada mateeriat, anda selle valemid algkooliõpilaste kätte, defineerida bioloogilise elu, aga SELLETA on tegemist aine mõttetu ringkäiguga. SEE on tähtis. Kristlasteks saame alles siis, kui SEE asendub SINAGA ja me usume, et meie oleme SELLELE tähtis. Et SINULE lähen korda MINA, et MIND ei oleks ilma SINUTA ja SINA vajad mind.

Küsimus kunsti ja religiooni vahekorrast eeldab defineerimist. Kunst kui käsitöö, kunst kui seletamatu seos sealpoolsusega, kunst kui loomemajanduse osa. Religioon kui kultus, religioon kui austus, usu vorm, suhte taastamine sealpoolsusega, teisega, Temaga. Kirik kui religioosne ühendus, teater kui kunstiasutus, mõlemad kui loomekollektiivid, kui institutsioonid, abivahendid kommunikatsiooniks ja interaktsiooniks. Ühisosa ja erisus on suhte loomises või taastamises. Usku eeldavad mõlemad.

Kunstist on räägitud kui eneseväljendusest. Julgen arvata, et religiooni puhul iseenesestmõistetav ja kunsti puhul soovitav on kasutada pigem mõistet „enamaväljendus“. Enesest lahkumine on esimene samm avastamise labürindis, et üllatada Minotaurust. Teatris ja kirikus on kasutusel vahenduskunst ja soovitavalt viib see lahenduskunstini. Viimase all pean silmas lahendumist (mitte lahustumist) suuremas tervikus. Ehk siis TEISES, keda võib mõista ka SINANA. Meie eneseväljendus on väärtuslik siis, kui selle kaudu saab mõistetavaks midagi üldinimlikku. Tõe(li)st. Muidu on tegemist ekshibitsionismi või nartsissismiga. Usuline nartsissism on võigas ja sügavas vastuolus kristlusega. Kunstiline nartsissism meenutab Stanislavski osundust, et imetleda tuleb teatrit endas, mitte ennast teatris.

Nietzsche leidis, et inimene on midagi, mis tuleb ületada. Ta uskus selle ületumise teostuvat üliinimeses. Ateism leiab, et usk tuleb ületada, üks võimalus selleks on kunst. Mina leian, et inimeseks tuleb saada. Selleks on võimalusi nii teatris kui kirikus, nii usus kui teadmises, aga kindlaim tee on armastuses. Kui me sellega hakkama ei saa, siis ületatakse nii kunst kui religioon kitšis ning inimsus terroris. Seda me ju ei taha?

******
Harkujärvel, juuli 2017