Hiljuti kaitsti  TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias  edukalt üks alguses palju poleemikat tekitanud seminaritöö. Kirjutajaks  nüüdseks kooli lõpetanud etenduskunstide osakonna üliõpilane ja teemaks nüüdistants kümne käsu fookuses. (Toomel, 2017) Performance`likus võtmes muretseti  selles  kaasaegse tantsukunstniku hingeõnnistuse ja taevariiki pääsemise võimaluste üle, muuhulgas siiski  ka korralikult kokku võttes  nüüdistantsu olemuslikest huvidest lähtuvate  väljendusvahendite iseloomu (seisundilisus, kontseptuaalsus, kehakesksus), mis võiksid  saada takistuseks mitte ainult paradiisi pääsemisele, vaid kaasaegse etenduskunsti  populaarsusele üldisemalt:  tekitades hämmastust, ükskõiksust või suisa vastumeelsusust  nähtuse suhtes.

Lugude jutustamise asemel tegeletakse atmosfääri loomisega, liikuvad kehad ja situatsioonid laval nõuavad vaatajalt konteksti tabamiseks omapoolset intellektuaalset pingutust. Pigem huvitabki nüüdistantsu tegijaid see, mis tekib  antud hetkel ja ruumis etendaja ja vaataja vahel kui muretsemine asjaolu  pärast, kas kõik saalis ikka „õigesti“ aru saavad. Tänapäeva tantsu huviks on iga elatava keha võime dialoogiks, kordumatu maailmasolemise ilmsiks toomine (sest kunst on millegi senivarjatu ilmsiks toomine). Kindlasti on selline  kahekõne vaataja jaoks ettearvamatum kui ühtlaseks vormitud kehade virtuoosne „kõne“, mis ajalooliselt  tantsulavastusest ettekujutuse on loonud.

Kas  nn. ihuline maailmas olemine kritiseerib a priori ka kartesiaanlikku keha ja vaimu eristust  ning  tühistab hinge ja  keha ühtsuse, millest  räägib näiteks 12. sajandi müstik, nunn ja kirjanik   Hildegard von Bingen:  „Hing räägib: Ma olen elav hingus inimeses, laskunud üdi ja veresoonte, luude- liikmete ja liha kotta.“ (Bingen, 2001: lk. 43) Kristlik ruumisemantika on siin ilmselge: põrgusse laskutakse ja taevasse tõustakse.  Füüsilise ruumi suunad  üleval-all  muutuvad   kultuuriteadvuses   väärtuskandjateks.   Meeleliselt tajutav maailm asub selles hierarhias kõige madalamal. Kujutades nähtavat maailma nähtava maailma kaudu, ei suudaks  kunstnik justkui  midagi öelda kõrgema reaalsuse kohta.   Kas  liikuval kehal, mis ei pruugi viidata millelegi muule peale iseenda korruptiivsususe ja mandumise, on kohta kirikuseinte vahel?  

 Kristlus on kahtlemata meie kollektiivset ja individuaalset mitteteadvust tugevasti mõjutav diskursus. Paneb ainult  imestama, miks ei kergita me kulmugi visuaalset kultuuriruumi täitva ühe teatava  keha alastioleku  ja alanduste peale või loo peale sünnitajast neitsist…  

„Laval roomab vana bikiinides mees, kes tõuseb ja hakkab end  aeglaselt ning rituaalselt riietama: bikiinidele järgneb idamaisele preestrile omane rüü, mida hakkab  katma  politseivorm.  Samal ajal alustab lava teises nurgas seisev politseivormis mees enese lahtiriietamist. Lahtiriietatud mees istub sinna juba varem valatud  punase  värviloigu ( vereloigu) kõrvale.  Kaks uut  politseirõivais  mees alustavad seepeale lahtiriietanud mehe nuiadega peksmist, mille helitaustana on kasutatud valje peksmist kujutavaid perkussioone. Löökide eest põgeneda püüdev ning siplev mees kattub värvi - verega, mida hiljem talle ka peale valatakse. Läbipekstud, näiliselt elutu keha surutakse musta kilekotti, mille ette asetatakse mikrofon. Kilekotist ehk laibakotist lükatakse välja organid, mis  juba uute tegelaste poolt minema veetakse.“ (Toomel 2017: lk.21)   Eelkirjeldatu on stseen suhteliselt radikaalse kaasaegse teatri esindaja  Romeo Castellucci  lavastusest „ BR.#04“. Lavastusterviku loovad meelevaldselt järgnevad visuaalsed kujundid,  mis moonutavad ja diskrediteerivad viiteid,  mis vaatajal iga üksiku  detailiga kultuurimälu pinnalt tekkida võiksid. Selline moonutatud kultuuri portreteerimine võib avaldada samas sügavat emotsionaalset  mõju,  nagu Castellucci lavastused enamasti mõjuvadki.  (ibid.)   See on nagu julia kristevalik jälestus, mis tõukab eemale ja  tõmbab ligi samaaegselt.

1520. aastal maalib  sakslane Matthias Grünewald oma „Väikese ristilöömise“. Teose, mis erineb suuresti tavapärasest  Kristuse kujutamisest.  Kunstnikku huvitab   toimingu  vägivaldsus, aeglane piinarikas surm ristil ning pekstud keha   ilustamata kujul.  Julgen väita, et see ( olemuselt religioosne) teos ei erine oma kavatsustelt mingilgi moel Romeo Castellucci etenduskunstist.  Grünewaldi Kristus ja Castellucci tegelased  ilmutavad end vaatajale  oma sügavaima  (kehalise) alanduse hetkeil, selleks, et ülendus saaks võimalikuks.  Loomulikult mõjuvad kohaloleva keha alandused  vahetumalt kui maalitud.  Aga siiski - kas  16. sajandi kunstnikku huvitab  publiku  šokeerimine  või intrigeerib  võimalus paradiisiväravate taha jääda?

Mulle tundub,  et kirikut (?)  ei häiri  siin  mitte niivõrd keha alandused, vaid kunsti ambivalentne hoiak ja olemus üleüldse: jumala ( ja inimese kui jumala näo järgi loodud olendi)  kujutatud keha paneb alati mõtlema veel millestki muust kui liha vaimukssaamisest. Nendest piltidest ja etendustest on ju  eemaldamatu  valu ja alanduse erootika, piiri tõmbamine aga osutub väga keerukaks ja kunstlikuks.  Kujutamise diskursus ise võib olla  kahtlasem kui sisu, mida ta loob.  Baudrillard  räägib igasuguse  kujutamise  reaalsust hävitavast jõust, omaenda originaali hävitavast jõust. (inimese puhul siis jumal?).  „ Kas märk võiks osutada tähenduse sügavustele, kas märk võiks välja vahetada tähenduse ning kas miski- Jumal muidugi mõista- võiks olla selle vahetuse kautsjoniks?“ (Baudrillard 1999: lk. 14 ) Ohtlike tähenduste asemel, mida kehastatud  kunst luua võib,  on võib-olla suuremaks ohuks hoopis võimalus, et märgi taga pole midagi, ammugi mitte Jumalat ja isegi mitte jumalateotust? Võimalus,  et Jumal saab kunsti läbi  teotatud,  ei suuda kahtluse alla seada  siiski  Jumala   olemasolu.

 Kujutamise ja mängimise diskursused iseenesest võivad  sisaldada teatavat ohtu „hea maitse“,  inimliku  ja/või jumaliku korra vastu  ühiskonnas ning  inimese heitlikus hinges.    Ühe puhul  võib  puhas esteetiline nauding  joone meisterlikkusest või  proportsiooni täiuslikkusest varjutada  kujutatud  loo  moraalse kasuteguri (kas sellepärast  võibki leida kirikutest kohutavalt halba maalikunsti, minge näiteks Jaani kirikusse Tallinnas?), teise puhul -   

„Mängimiskultuuri traditsioonides on alati midagi väga füüsilist. Olgu jutuks jalgpall, tants või aiandus- neid saab õppida vaid tegevuse kaudu. Mängimise reegleid saab omandada vaid  füüsilise kogemuse ja füüsiliste oskuste kaudu.  Ja kuna mängimine seisneb suurelt jaolt vaikivas teadmistes ja füüsilistes oskustes, on mängu tulemust väga raske kontrollida, s.t. mängimine kätkeb võimalikku õõnestustegevust. Sel põhjusel ongi teater alati olnud võimukandjatele mureallikaks: teater on alati väljendanud rohkemat, kui tekstis kirjas.“ (Sauter 2011:  lk. 177)   Olgu siis mureks Jumala autoriteet,  riigi alustalad  või alamate  moraal.  Nii et pilt või skulptuur või tants kirikus on igal juhul problemaatiline- jumaliku olemuse tabamatuse tõttu võib kõik taanduda pelgalt inimlikuks rähklemiseks.  Iga pildi või  tantsuetenduse kõrvale ei pane ka selgitavat silti, kuidas asjast „õigesti“ aru peaks saama.  Ning kas fakt, et asume pühakojas on tagatiseks , et inimese poolt loodu   on tähistajaks mitte tühjusele (millest räägib Baudrillard) vaid  erakordsele sisule? 

 Kaasaegne tantsukunst  on  järjest enam eemaldumas  traditsioonilisest, ajalooliselt  lavalist tantsukunsti  saatnud kehakontseptsioonist.  Michel   Foucault (kes räägib küll sõduri kehast) kirjeldab, kuidas  keha muutub võimu objektiks, mida valvata, distsiplineerida, manipuleerida, vormida, dresseerida; keha, mis kuuletub, vastab, muutub osavamaks ja omandab mitmesuguseid üha kasvavaid jõude.  Kehale avaldatakse lakkamatult survet, teda püütakse võtta haardesse mehhaanika enda tasandil, ohjates tema liikumisi, žeste ja poose.“ (Foucault 2014: lk. 196)   Ballett ( ehk siis tantsukunst tervikuna  suurema osa oma ajaloost) on lõputu võitlus  nõdra liha  ja maa gravitatsioonijõuga. Küsimus on, kas see teeb meist jumalad?  Ning kas kirikusse võiks sobida ihust  puhastatud keha,  pigem juba puhas idee või ilu kui  mateeria?

Sisenen saali, mille laes hõõgub kuldne valgusallikas. Loomulikult tuvastab  skeptik minus 30 sekundit hiljem, et tegemist on hiiglasuure lakkeriputatud kommipaberiga, aga lavamaagia ja valgustus teevad siiski oma töö - olen lummatud. Kuldse tulekera keskelt laskub alla üleni kuldse lateksiga kaetud  keha.  Niimoodi, pea alaspidi rippudes loeb olend Nietzschet, läbiloetud lehti efektselt maa poole läkitades. Gravitatsioon muutub nähtavaks ja kogu asja sisulist veenvust  suurendab asjaolu, et  maa külgetõmbejõud mõjub küll paberile ( sõnale?) aga mitte kuldsele üliinimesele.  Tekst kosmosesse või Maa peale saadetud, hakkab  jumalus suuremaid kaari ja efektsemat õhulendu demonstreerima. Kaugel allpool lihtsurelikud seda kõike pea kuklas ja kätt ereda valguse kaitseks silmade ette seades tunnistamas.  Sedakorda on meil siiski vedanud - enamasti on jumalate ja nende kehastatud asemike  jõllitamine keelatud igal ajal ja igal pool.

Tegemist on kevadel  Kanuti Gildis etendunud  Raho Aadla soololavastusega „Mina olen Ra“. Tantsija  on tekitanud situatsiooni, kus maa külgetõmbejõud ei ole enam  liikumist takistavaks  asjaoluks.  Paradoksaalsel kombel ennast sellega liikumatusse määrates - puudub ju  toetuspunkt, millelt soorituseks  impulssi, põhjendust ja jõudu hankida. Kui  eemaldame  keha jaoks selle eksisteerimise tingimused (õigemini küll simuleerime nende  kaotamist), kas  jõuame lähemale jumalikule olemisele?  Kas Raho Aadla  kehastatud kuldne  üliinimene   ( jumalus?)  sobiks kõlkuma pühakotta ristilöödu kaaslaseks?   Tantsukunsti ja kiriku suhted sõltuvad seega  „keha“ ja „kujutamise“ mõistete  lahtiharutamisest. Ühelt poolt  kunsti ja religiooni kõrvutamisel ning teisalt vahetegemisel  elataval  ja omataval kehal.    

1. Baudrillard, J. 1999. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn, Avatud Eesti Fond,  Kirjastus Kunst,  tlk.  Leena Tomasberg

2. Bingen von, H, 2001.  Elava valguse sõnad. Tallinn, Kristlik kirjastusselts Logos, tlk. Liina Ootsing

3. Foucault, M,  2014. Valvata ja karistada: vangla sünd. Tartu,  Ilmamaa, tlk. Mirjam Lepikult

4. Sauter, W. 2011. Teatrisündmus- mis see on?  Valitud artikleid teatriuurimisest. Tartu Ülikooli Kirjastus, tlk. Ott Karulin.

5. Toomel, H-M, 2017. Nüüdistantsu problemaatikast lähtudes kümnest käsust: nelja lavastuse näitel.  Seminaritöö,  TÜ VKA.

 Töö asub  TÜ  Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogus: https://www.ester.ee/search~S78*est?/aToomel/atoomel/1%2C14%2C26%2CB/frameset&FF=atoomel+helle+mari+++++1994&2%2C%2C3