Marko Mäetamm kunstnikupalga saamisest: ma ei tunne küll, et ma peaks nüüd paremini tööle hakkama ({{commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

"Plekktrummi" saatekülaline oli Marko Mäetamm, kelle näitus "Üks kuu Kanadas" avati hiljuti Tallinna Kunstihoones.

"See on minu isikliku perekonna lugu ja see kaldub olema minu ihuprojekt, kuigi sellel on kaasautorid. Projekti lugu põhineb tõestisündinud seigal minu elus – ma olin siis 12–13-aastane, kui minu isal õnnestus viibida üks kuu Kanadas, Torontos oma isal külas. Kui ta sealt tagasi tuli, siis ei olnud enam maailm endine minu kui sellise Nõukogude puberteetiku jaoks, sest välismaa tõi endaga kaasa välismaa fluidumit ja mateeriat. See lugu räägibki minu kui puberteetiku perspektiivist seda minu isa Kanadas käiku aastal 1978 ehk täpselt 40 aastat tagasi," avas Marko Mäetamm näituse sisu.

"Sellised lood on kannatuse ja trauma lood ja ma ei ole ju esimene, kes sellisest loost räägib. Iga teine Eesti perekond puutub kokku sellega, et II maailmasõja ajal keegi põgenes. Me tahtsime seda projekti teha sellise 13-aastase emotsiooniga, kelle ellu ei mahu need kannatustesaagad, ta ei oska neid vaadata. Muidugi püüdsid kanadalased seda minu lugu surkida ja otsida sealt välja see kannatuse pool, aga minu isiklik seisukoht on see, et ega see kuhugi ei kao. Inimene, kes läheb näitusele, tajub seda ridade vahelt. Ma loodan, et see on isegi tugevamini tunda, kui see ei ole allakriipsutatud ja suurte punaste tähtedega kirjutatud," selgitas ta.

Kunstnik Marko Mäetamm "Plekktrummis" 17. detsembril. Autor: Kairit Leibold/ERR

Mäetamme jaoks oli õige aeg see teema ette võtta, kuivõrd see eluline seik kerkis pidevalt esile tema nüüdseks lahkunud isa räägitud lugudes. "See kõik on alles värske ja settimas, aga ma loodan, et midagi sai nagu ära pandud, mingid lood kuidagi läbi töödeldud. Kui ta ükskord Kunstihoonest maha läheb, siis ma loodan, et ma saan rahus uute asjadega edasi minna ja ma ei pea seda oma peas vurritama ja säästan oma lapsi sellest, et ma hakkaks kunagi rääkima neile 1978. aastast kui mu isa Kanadas käis," ütles ta.

"Mulle ühtlasi tundus, et aeg on üsnagi sarnane, et ühiskonnas ja maailmas juhtub päris palju sarnaseid asju, nagu juhtus siis kui mu vanaisa pidi II maailmasõja ajal põgenema. Inimesed rändavad, reisivad, otsivad uut eluaset, taotlevad asüüli, pered on seetõttu laiali erinevatel kontinentidel – tegelikult on olukord täpselt samasugune. Mulle tundus, et see lugu kuidagi resoneerub," rääkis Mäetamm.

Parim kunstiaines on perekond

Ka tema varasemad projektid on sageli olnud autobiograafilised. "Mul ei ole mõtet kaevuda teiste inimeste eludesse, kui mul on kõige lihtsam enda elu vaadata, sealt õppida ja seda käsitleda, sealt materjali ammutada. Loomulikult, rääkides inimestevahelistest suhetest, kuidas ühiskond mõjutab inimesi ja perekond sellele reageerib, kui maailmas on olemas sõjad, kriisid, pangalaenud ja igasugu muud koledad ning toredad asjad, ma vaatan, kuidas mu enda perekond funktsioneerib ja mis sealt vastu peegeldub. Ma ei ole kunagi isegi kaalunud, kas luua perekond ja saada lapsi, see kõik on iseenesest kuidagi läinud, aga ma arvan, et see kõik ei ole juhuslik, see on minu tee. Ma ei ole endale kunagi neid kas küsimusi esitanud – kas luua perekond või kas olla üksik hunt, kellel on see metsik maailmavalu. Minu jaoks on perekond omamoodi loomulik eksisteerimise viis, mikrokosmos või minisootsium," ütles ta.

Mäetamme jaoks on kunstiline väljendusvõimalus nagu eneseteraapia. "Ma saan inspiratsiooni sellest, kuidas ma tunnen ennast kodus, kui mul on frustratsioon ja äng – vahel mulle meeldib, et mul on perekond ja vahel mulle ei meeldi, et mul see on. Me kõik oleme ju sellised kõikuvad olendid. Aga see, et ma paigutan selle kunstipraktikasse, hoiab mind tasakaalus ja aitab säilitada inimlikkust. Kui mul ei oleks niisugust väljundit või ventiili tegeleda loominguga ja kantida see kõik mingisuguseks looks, siis ma oleksin võib-olla ohtlik element."

Kunstnik Marko Mäetamm "Plekktrummis" 17. detsembril. Autor: Kairit Leibold/ERR

Tema sõnul mõjutab meid kõiki see, millised mustrid on meile kaasa andnud perekond. "Mina olen üles kasvanud niimoodi, et ma ei räägi millestki olulisest, sest minu perekond ammusel ajal ei rääkinud kunagi emotsionaalsetest asjadest, tunnetest. See ei olnud ainult minu peres nii, nõukogude ajal ei räägitud lastele pooli asju ja see tekitas kodus rahuliku olemise, kus ei pidanud ise ka midagi rääkima. Küpsesid oma ängis suureks ja siis vaatasid, mis sellega teha – minust sai niiviisi kunstnik. Ma arvan, et sa satud loomingulisele rajale, kui sul on sügavalt midagi puudu, sul on mingi auk sinu ees ja sa ei tea, mis sealt puudu on. Sa ei oska seda lahendada ja siis sa hakkad seda kuidagi täitma. Sa teed oma töid ja täidad seda kogu aeg ja teed seda iga päev uuesti ja uuesti, sest see auk ei saa kunagi täis. See sunnib sind tööle," rääkis ta.

Mäetamm on valitud järgneval kolmel aastal kunstnikupalga saajate hulka, kuid tema sõnul see talle lisavastutust õlgadele ei pane. "Mul on niigi kõrge vastutustunne enda ja oma tegemiste ees. Võtame näiteks kellegi, kes töötab projektipõhiselt ühes firmas – kui tal läheb tuksi midagi, siis ta töötab teises firmas edasi, läheb aia taha, siis läheb. Mul ei ole nii, et ma alustan uues kohas. Mul on oma nimi, kunstnikunimi, mis on mul algusest peale ja sellega ma pean lõpuni laskma. Loomulikult on mul vastutus, ma pean olema produktiivne, hea ja ma ei tohi alla mingi lati tööd teha. Kui ma nüüd palka hakkan saama, siis ma ei tunne küll, et ma pean paremini tööle hakkama, pigem tunnen ma vabadust, et ma ei võta kõiki rahateenimise otsi vastu. Ma lähen pigem mõni päev varem koju ja ajan oma naise ning lastega juttu, selle asemel, et viksida ateljees mingeid postkaarte," ütles ta.

Marko Mäetamme näitus "Üks kuu Kanadas" on valminud koostöös Rita Bozi ja Ken Cameroniga ning on Tallinna Kunstihoones avatud 3. veebruarini 2019.

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: