"Suspiria"
Režissöör: Luca Guadagnino

Dario Argento 1977. aastal ilmunud "Suspiria" on üks neist filmidest, mis ei võta õudusžanri kui piirangut, vaid murrab tänu pretensioonikale sisule hoopis kõigist raamidest välja. Ei pea olema tuttav Argento loodud giallo-žanri iseloomulike joontega, mõistmaks, kui iseloomulik ja eriline oli film omas ajas. Sama ambitsioonikaid õudusfilme, mis sulatavad hirmutava alge sujuvalt filmi loosse, pole just palju. Meenuvad De Palma "Carrie", Polanski "Rosemary's Baby", Friedkini "The Exorcist" ja muidugi Kubricku "The Shining" - ükski neist ei võta eesmärgiks vaatajat hirmutada ja ehmatada, lihtsalt mõjuv pildikeel ja hea lugu ronivad naha vahele ja hakkavad täiesti ootamatutel hetkedel kummitama.

Tänu originaalfilmi märgilisusele itaalia kinos pole raske aimata, miks otsustas Luca Guadagnino selle materjali uuesti kinolinale tuua. Värskest ekraniseeringust kiirgab austust klassiku vastu, kuid Guadagninol polnud plaanis teha lihtsalt taaslavastust, kaugel sellest. "Suspiria" lugu on küll laias laastus sama - noor tüdruk läheb Saksamaal asuvasse tantsukooli, mille varjus toimuvad pöörased nõiariitused ja valgustkartvad teod -, kuid uues variandis on lisatud painajalikke visuaale ja ühiskonlikku diapasooni, kus kaheks rebitud Berliini poliitilised pinged loovad õudustele laiema konteksti.

Kaks ja pool tundi kestev linalugu ei võta kordagi pöörded täielikult üles - kogu tegevustik on rahulik ja argine, kuid seda katab seletamatu pinevuse vari. Varjatud ohutunnet annavad edasi detailidele keskenduv lavastajatöö ja dokumentaalfilmilik operaatoritöö, mis pöörab lohakuse ja rabeduse kunstiliseks võtteks. Guadagnino oskab aga pinget vaataja eest nii hästi peita, et kui terve filmi kogunenud hullus ja maania lõpuks valla pääseb, lööb see täielikult pahviks. Finaal, mis ei jää ühestki küljest maha antiiktragöödiatest, on nii intensiivne ja sõge, et kümme minutit kestva vaatemängu ajal vajus suu lahti ja peopesad läksid higiseks.

Kes julgeb vähegi filmikunstil end ehmata lasta, võiks "Suspiriale" võimaluse anda. Ajastul, kui õudusfilmidel on üha vähem mune ning lood muutuvad igavamaks, suudab Luca Guadagnino luua isevärki vaatemängu, mis töötab nii poliitilisel, psühholoogilisel kui ka kõige puhtkujulisemal õuduse-jäleduse tasemel. Ei ole arvanud, et seda ütlen, aga ilmselt on uusversioon isegi originaalist mõne sammu võrra ees.

"Suspiria" linastub 29. novembril kell 21:00 Tartus kinos Cinamon.

"Roheline raamat ("Green Book")
Režissöör: Peter Farrelly

On mõistetav, et filmitegijatel on õnnestumisi ja läbikukkumisi, kõik ei saagi alati täppi minna. Režissöör Peter Farrelly puhul on aga kogu tema karjäär olnud niivõrd halb, et ega midagi hullemaks poleks saanudki enam minna. Ameerika debiilkomöödiate "Loll ja lollim", "Mina, mina ise ja Irene" ning "Kõiges on süüdi Mary" poolest tuntud filmitegija on oma kuvandit hoidnud üle 20 aasta, mispärast on eriti üllatav, et nüüd võttis ta "Rohelise raamatu" näol ette hoopis tõsisema loo, mille ekraniseeringut peetakse kriitikute hinnangul juba üheks selle aasta parimaks.

Läbi Ameerika kulgevale rännakule üles ehitatud film räägib loo 1960. aastate Ameerika rassismiprobleemidest, kuid teeb seda korraga igast võimalikust suunast - mustanahalised mustanahaliste suhtes, valged mustanahaliste suhtes, mustanahalised valgete suhtes, isegi valged valgete suhtes. See mitmetahuline portree oma nägu ja tegu leidvast ühiskonnast jutustatakse läbi itaalia päritolu turvamehe, kes kutsutakse jazzmuusik Don Shirley autojuhiks tema Lõuna-Ameerika tuuril. Kui keevaline rassist peab veetma päevi ja nädalaid ühes autos koos mustanahaliseks, ei saaks sellest justkui midagi head sündida, kuid vaikselt tekib nende vahel südamlik sõprus, mis annab mõlema elule uue vaatenurga.

Tõestisündinud lugude põhjal valminud filmid on harva nii orgaanilised ja kaasahaaravad kui "Roheline raamat" - enamasti saab saatuslikuks n-ö reaalsuse vürtsitamine, tänu millele muutub film suuremaks kui elu ise. Selle närib aga vaataja kohe läbi. Antud juhul on põhiliseks tugevuseks Viggo Mortenseni ja Mahershala Ali vaheline keemia, mis ei teki kaugeltki iga näitleja vahel. Sündmustik mängib seejuures väikest rolli - sõidetakse kontserdipaigast kontserdipaika, vahepeal ööbitakse mõnes uberikus -, kuid tähtis on just maitseka huumoriga vürtsitatud dialoog, tänu millele avastavad mehed, et tegelikult on nad üksteisele sarnasemad, kui nad oleksid osanud arvata.

Muidugi, me võime öelda, et "Roheline raamat" on klassikaline oscarbait, Ameerika filmiakadeemia auhindade meelitamiseks loodud linateos, milles ühele tugevale draamaloole on antud eriti eepiline vorm, aga on see tähtis? Tegemist on huvitava portreega sõprusest, peresuhetest ning eelkõige inimlikkusest kõige ürgsemal tasemel. Klassikalises mõttes hea film, mis peaks olema kõigile kohustuslik. Ootan juba huviga, kas Farrelly läheb tagasi rämpskino juurde või jätkab heade filmidega...

"Roheline raamat" linastub 29. novembril kell 18:45 Apollo Solaris kinos.