Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: 18. sajandi Inglismaal ja Instagramil polegi nii suurt vahet ({{commentsTotal}})

"Soosik" ("The Favourite") Autor/allikas: outnow.ch

Tänastes soovitustes sattusid kõrvuti pealtnäha kardinaalselt erinevad filmid. Esimene neist Yorgos Lanthimose uus absurdihõnguline kostüümidraama "Soosik" ja teine hoopis dokumentaalfilm "Sotsiaalsed loomad" Instagrami rõõmudest ja valudest. Üllataval kombel on nende lugude keskmes olevad inimesed ootamatult sarnased - ajad muutuvad, inimesed mitte.

"Soosik" ("The Favourite")
Režissöör: Yorgos Lanthimos

Kes on näinud vähemalt üht Kreeka tipplavastaja Yorgos Lanthimose filmi, teab väga hästi, millise triksteriga on tegemist. Ta võtab oma filmide aluseks mingi tugeva traditsiooniga žanri - "Homaari" puhul düstoopia, "Püha hirve tapmise" puhul psühholoogiline thriller - ja lisab sinna nii palju mahla ja veidrust, et ka selle žanriga tuttavad inimesed lüüakse rivist välja. Lanthimos on leidnud oma käekirja, mis on igas tema linalood tugevalt esil - segu absurdist, teatraalsusest ja neoklassitsismist on see, mis toob vaatajad üha tema juurde tagasi ja hoiab Lanthimost praeguses autorikinos üsna ainulaadsena.

"Soosik" on juba pärast esimest mõnd minutit ilmeksimatult Lanthimose film, seal pole kahtlustki. 18. sajandi Inglismaal lahti rulluv kostüümidraama jälgib kuninganna Anne'i ja tema õukonda, kuid tegu pole juustuse naisteka või igava ajastuportreega. Režissöör ei heroiseeri seda ajastut, vaid pigem näitab, et inimesed ei ole mõnesaja aastaga muutunud. Vulgaarse ja halastamatu loo avanedes jääb pigem mulje, et ehk oleme selle ajaga isegi mõistlikumaks muutunud.

Filmi hoiavad koos kolm suurepärast peaosatäitjat - Emma Stone, Olivia Colman ja Rachel Weisz - , kelle armu- ja võimukolmnurk haarab kaasa ja võtab üha ootamatumaid pöördeid. Just tänu neile kolme ja Lanthimose totaalselt nihkes huumorile on "Soosik" nii võluv, sest igas muus kastmes ajaks taoline ajastudraama mind lihtsalt oksele. Praegu puudub aga vastik retroromanss, "Soosik" on pigem nagu "Downton Abbey" steroididel, kus ka tegelikult toimub midagi, mitte ei ilutseta tühja.

Ootan juba suure huviga, millise ülekasutatud žanri Yorgos Lanthimos järgmiseks enda omaks keerab, sest "Soosiku" puhul on eksperiment igati õnnestunud. Ainsaks etteheiteks on see, et sama lugu oleks saanud vabalt ka 15 minutit lühemalt rääkida, filmi finaal ei avanud karakterite juures enam midagi uut ja juba nähtud motiivid hakkasid korduma.

Filmi "Soosik" saab näha 19. novembril kell 18:15 Coca-Cola Plazas ja 1. detsembril kell 16:30 Apollo Solaris kinos.

"Sotsiaalsed loomad" ("Social Animals")
Režissöör: Jonathan Ignatius Green

Kihutame ajas 300 aastat edasi ja inimesed on oma küünilisuses ja tähelepanuvajaduses ikka täpselt samasugused. Dokumentaalfilm "Sotsiaalsed loomad" jälgib kolme Instagrami kasutaja lugu, mis algavad kõik samast kohast: tegin omale konto, sest sõpradel-tuttavatel juba oli ja tundus huvitav koht. Seal aga sarnasused lõppevad, kõigi kogemus võttis kiiresti erineva suuna, kellel heas, kellel halvas suunas.

Vaatamata sellele, et Eestis on Instagramil kõvasti kasutajaid ja me saame rääkida ka üksikutest instagrammeritest, ei kujuta siin konnatiigis ikkagi päriselt ette, millist virtuaalelu elatakse ookeani taga. "Sotsiaalsed loomad" näitab Instagrami tohutut mõjujõudu, mis suudab hävitada inimeste elusid või anda kellegi muidu tühisele argipäevale mingi eesmärgi. Film portreteerib kõiki kolme inimest ausalt ja ilma hinnanguteta, kuid nende lood asetatakse põnevalt kõrvaltvaataja spektrisse, mis püstitab küsimuse: kas me oleme tõesti jõudnud punkti, kus virtuaalne imago prevaleerib reaalsuse üle? Tundub küll.

Võib ju öelda, et "Sotsiaalsed loomad" on väga reljeefne, näidates Instagrami probleemistikku küllalt mustvalgelt, n-ö eduloo või enesetapuna, kuid just need kaks äärmust annavad seda kasutajakogemust kõige paremini edasi. Keskmine Instagrami-kasutaja elab edukultuses, kus iga uus laik kasvatab enesehinnangut ja julgust, saamata jäänud laik samal ajal paneb tundma koleda ja rõvedana. Instagrami loogika seisnebki äärmustes, seal saab ainult võita või kaotada, mida näitab eriti võimsalt ka "Sotsiaalsed loomad". Instagramis enda maine ja imago hoidmine tähendab pidevat ohverdamist ja balansseerimist, kus õige vastus võib muutuda valeks nii, et sa sellest isegi aru ei saa.

Ei pea kartma, et "Sotsiaalsed loomad" räägiks oma lugu kuidagi pateetiliselt või igavalt. Tõsi, seal on ilutsevaid ja üledramatiseeritud hetki, kuid filmi raamistik töötab justkui põnevusfilmina, kõik lood arenevad samm-sammult ja hoiavad vaatajat küljes. Hoiatav õppefilm virtuaalelu peidetud karidest.

Dokumentaalfilmi "Sotsiaalsed loomad" esimene linastus oli 19. novembril kell 14:00 kinos Sõprus, järgmised seansid toimuvad 22. novembril kell 14:00 ja 28. novembril kell 11:30 samuti kinos Sõprus.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: