Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: sektid põrgust ja vandenõuteooriad Los Angelesest ({{commentsTotal}})

"Mandy" Autor/allikas: outnow.ch

Alustasin oma PÖFFi soovitusi möödunud nädala lõpus ühe näitega "Öiste värinate" alaprogrammist, sel korral on lausa mõlemad filmid just sealt pärit. Pole midagi teha, tegemist on seekordse festivali parima valikuga, kus leidub midagi igaühele. Nende kahe näite - "Mandy" ja "Under The Silver Lake" - varal peaksid kõhu täis saama kõige veidramad õudukafännid ja Hollywoodi klassikalise mindfuck-kino austajad.

"Mandy"
Režissöör: Panos Cosmatos

Viimase paari aastaga on Nicolas Cage end tagasi pildile surunud. Kümnenda järgu actionfilmides mängimine on asendunud pöörase autorikinoga, mis võib pealtnäha tunduda küllalt sarnane tema varasema loominguga - macho lööb pahasid mättasse -, kuid reaalsus on palju huvitavam. Sellest aastast paistab silma heas mõttes idiootne õuduskomöödia "Mom and Dad", kus vanemad, kaasa arvatud Nicolas Cage, hakkavad oma lapsi tapma. Põnevaid näiteid on kindlasti veel, kuid neist kõige julgem ja äkilisem on "Mandy", režissöör Panos Cosmatose neoonvärvides rappimine, mis üritab olla korraga nii kunstiline kui täielik rämpskino. Mina olen sellise utoopilise idee peale koheselt müüdud.

Visuaalse keele poolest meenutab "Mandy" Nicolas Winding Refni linatöid, kus ülioluline roll on nihkes värvidekoloriidil, mis ühelt poolt loob 1980. aastate tunnetust, kuid mis nostalgia kõrval toimib ka tugeva kunstilise statementina. Möödunud aastal proovisid sama asja õnnestunult ka vennad Safdied filmiga "Good Time", kuid Cosmatos läheb sellega veel kaugemale. "Mandy" ei meenuta ühelgi hetkel meile tuttavat, seal pole ühtki realistlikku elementi. Režissöör on kõik nii paigast ära keeranud, et punakas-lillakas-roosa maailm, kus tegevus toimub, näeb välja kui deemonlik vahukommikosmos, milles Nicolas Cage'i tuhandekordselt üle võlli näitlemine tundub olevat lihtsalt üks orgaaniline osa hullusest ja maaniast.

Filmi lugu on lihtne: Nicolas Cage'i kehastatud tegelase abikaasa tapetakse kummalise ususekti liikmete poolt ja käima läheb kättemaks, kus vahendeid ei valita ja piinatakse ikkagi nii, et on piinatud. Cosmatos ei kasuta oma loo jutustamiseks siiski traditsioonilist kättemaksufilmi vormi, vaid laseb filmil täiesti omapäraselt venida, uimerdada ja aeglaselt kulgeda. "Mandy" rütm meenutab pigem mõnd arthouse-veidrust, mitte verist möllukat, kuid selline hüperstiliseeritud pildikeel ja iselaadi tempo hakkab hoopis loo kasuks tööle, sest kommertskinost tuttava kiire montaaži asemel töötab slow-motion rappimine kordades paremini.

Ebamaist tunnetust süvendab ka Jóhann Jóhannssoni viimane heliriba, kus erinevalt tema varasematest töödest ei käi mäng mitte väikeste helide ja motiividega, vaid gaas on täiega põhjas. Võimas progerock on kastetud moodsa elektroonika kastmesse ning see sobib Panos Cosmatose maailma valatult.

"Mandy" jõuab kinodesse 21. novembril kell 21:15 Apollo kino Solarises. Järgmised seansid toimuvad 24. novembril kell 21:00 Apollo kino Solarises ja 28. novembril kell 21:30 Tartus kinos Cinamon.

"Silver Lake: Los Angelese müsteerium"
Režissöör: David Robert Mitchell

2014. aastal jõudis kinodesse tundmatu režissööri David Robert Mitchelli originaalne, mitmetahuline ja särtsakas õudusmüsteerium "See jälitab sind" ("It Follows"), mis on üllataval kombel tänase päevani inimestele meelde jäänud. Ootamatu süžeepüstitus ja psühholoogilise õuduse arendamine kohast, kust enamik inimesed seda eales otsida ei oskaks, tegid sellest koheselt moodsa klassika. Uueks filmiks olid ootused seega kõrgeks aetud, kuid Mitchell ei üritanud eelmine linaloo edu jäljendada, vaid tegi midagi hoopis teistsugust. "Silver Lake: Los Angelese müsteerium" hakkab kerima vaikselt ja tasaselt, võtab ühe haigemaid pöördeid ja ületab lõpuks kõik loogikapiirid. Täpselt selline film, mille oleks tahtnud ise teha.

Filmi lugu on pealtnäha lihtne. Andrew Garfieldi kehastatud ekstsentriline peategelane on täielik luuser, kes saadab oma päevi mööda parimal juhul juhuvahekordadega, halvemal juhul eimillegagi. Tema tähelepanu püüab samas majas elav naine, kes aga kaob ootamatult. Pea kaks ja pool tundi kestev film tegelebki Riley Keoughi kehastatud naise otsimisele, kuid see on lihtsalt mingi õrn ja tegelikult üsna ebaoluline ühenduslüli, mis hoiab koos filmi täiesti sõgedat ja kirjeldamatut narratiivi. Absurdsed sündmused seisavad kõik imepisikesel piiril, mis eraldab üksteisest reaalsust ja fiktsiooni, kuid need on lavastatud nii suure enesekindluse, et vaataja läheb sellega kaasa. Sürreaalsest rännakust moodustub midagi "Alice imedemaal" sarnast, kus vaataja harjub nendel veidratel alustel ehitatud maailmaga lõpuks vaikselt ära.

Samal ajal on "Silver Lake: Los Angelese müsteerium" ka armastuskiri Hollywoodi filmikunsti tippudele, kuid mitte nii otseselt ja pateetiliselt nagu Michel Hazanaviciuse "Artist" või Coenite "Elagu, Caesar!". Pigem on Mitchelli austusavaldus oma lemmikfilmidele kasvanud läbi kõigest, mis ekraanil toimub. Raamistav lugu meenutab David Lynchi "Mulholland Drive'i". Teatud kaadrid toovad meelde Alfred Hitchcocki tippteosed "Rear Window" ja "Vertigo". Tegelaste seintel on filmiplakatid, mis satuvad kaadrisse just vajalikul hetkel ja annavad dialoogile lisakihistusi. Ka jantlik kulgemine, millel kogu "Silver Lake: Los Angelese müsteerium" baseerub, meenutab narko-oopust "Fear and Loathing in Las Vegas". Erinevalt eelmainitud filmist pole küll mängus narkootikume, kuid see ongi Mitchelli üks ideid: elu võib olla täpselt sama veider kui unenägu. Või on unenägu sama veider kui elu? Piir nende kahe vahel on filmis tihti üsna hägune, Los Angeles on kui imedemaa, kus kõik on võimalik.

Sellel veiderdamisel on aga väga tugev sotsiaalne alltekst, mis annab loole diapasooni ja tähendusrikkust, tänu millele võib "Silver Lake'i" võrrelda igati möödunud aasta ühe hinnatuma linateosega "Ruut". Kontekst on täiesti erinev, aga sama palju mõtteainet pakub Mitchelli hüpnootiline rännak kindlasti. Film, mis võib oma julguse ja ootamatusega nõrgemad vaatajad ära ehmatada, kuid need, kes lähevad kinosaali avatud meelega, saavad aasta ägedaima kinoelamuse.

"Silver Lake: Los Angelese müsteerium" linastub 21. novembril kell 21:15 Tartus kinos Cinamon ja 30. novembril kell 21:15 Apollo kino Solarises. Detsembris jõuab film ka kinolevisse.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: