"Rohelisem muru" ("Greener Grass")
Režissöörid: Jocelyn DeBoer, Dawn Luebbe

Ei juhtu just tihti, et film lööb praktiliselt esimestest sekundist alates oma häbitu veidrusega vaataja oimetuks, aga "Rohelisem muru" on just midagi sellist. Ilma igasuguse hoiatuse ja selgituseta räägitakse meile ühe linnaosast, kus kõik inimesed oleksid justkui tugevalt põrutada saanud. Kõigil on miskipärast breketid. Lapsed muutuvad kuldseteks retriiveriteks. Naised sünnitavad jalgpalle. Kui tekib tunne, siis kingitakse vastsündinud laps oma sõbrannale. Kõik ekraanil toimuv on justkui happetripp mingis vahukommimaailmas.

Mida minut edasi, seda enam hakkab vaataja aga selle kõigega harjuma. Nii intensiivse veidruse juures ei tohiks end mugavalt tunda, aga see väärakas miniühiskond on režissööride Jocelyn DeBoeri ja Dawn Luebbe – kes on seejuures ka filmi peaosatäitjad – poolt nii terviklikult üles ehitatud, et kõik need reeglid (või pigem mittereeglid?) hakkavad tunduma uue normaalsusena. Kui lõpuminutitel jõutakse korra tagasi tavamaailma, siis jääb pigem mulje, et nüüd on midagi valesti ning turvaline roosamanna seebimull on katki läinud.

Kui rääkida mõjutustest, siis on "Rohelisem muru" muidugi tugevalt inspireeritud ja Ameerika poliit- ja ühiskonnasatiiri traditsioonist, eriti just "Saturday Night Live'i" iganädalasest häbitust huumorinätakast. Siingi mängitakse hästi tugevalt huumori piiridega – küsimuseks ei ole isegi mitte niivõrd see, milliste vähemuste üle võib nalja teha, vaid tegijad väänavad väga professionaalselt nalja kui sellise olemust, küsides retooriliselt, kuidas ja kui palju üldse saab ühes filmis nalja teha. Tõestus on olemas: "Rohelisem muru" on praktiliselt katkematu, 90-minutit kestev nali. See on võimalik.

"Saturday Night Live'i" jaburuse kõrval on seal kindlasti üht-teist "Black Mirrori" tumedast tulevikuvisioonist ning ka Ameerika rämpsõudusfilmide klassikast, sest huumori kõrval kasutab film ära ka slasher'i elemente ning ehmatuskohti. Žanrifilmifännidele täiesti kohustuslik jaburus, konservatiivsema kinokülastaja võib ehk rivist välja lüüa.

"Rohelisem muru" linastub 19. novembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas, 23. novembril Solarise Apollo kinos ning 1. detsembril kinos Sõprus.

"Tõde" ("The Truth")
Režissöör: Hirokazu Kore-eda

Kui keegi ütleks, et jaapanlane hakkab Prantsuse filmi tegema, siis tõmbaks mõneks hetkeks ikka juhtme täiesti kokku. Vähemalt pealtnäha ei ole neis kahes regionaalses filmikeeles kuigi palju ühist – prantslased on introvertsed ning nende lood pigem sissepoole pööratud, jaapanlased seevastu panevad täie raha eest hullu ja segavad tihti reaalsust ja illusioone niiviisi, et neid on võimatu eristada. Õnneks tuli aga hinnatud lavastaja Hirokazu Kore-eda, kelle eelmine film "Poevargad" ("Shoplifters") noppis kõigi eelmise aasta auhinnagalade koore, ning tõestas, et Jaapani versiooni prantsuse filmiklassikast on igati toimiv.

Lugu iseeneset on klassika: naine (Juliette Binoche) läheb koos oma abikaasa (Ethan Hawke) ja tütrega külla oma filmitähest emale, kes avaldas just elulooraamatu. Ega ausalt öeldes palju enamat filmis ei toimugi, kuid see ei tähenda, et pea kaks tundi kestev linalugu oleks kuidagimoodi igav või tühine. Täielik tippnäitlejate ansambel, keda juhib kibestunud egoistlikku vanamoori kehastav Catherine Deneuve, mängib kätte niivõrd eheda ja valusalt tõelise perekonnaloo, et ilmselt suudab iga kinokülastaja tunda ära teatud situatsioone või tundeid ka oma eralust.

Vormilt on "Tõde" parimas mõttes kammerdraama. Kogu tegevus toimub kas ühes korteris või siis stuudios, kus filmitakse Deneuve'i kehastatud Fabienne Dangeville' uut linateost, mis aga töötab just filmi kasuks. Vaataja harjub selle aegruumiga ning tuttavad keskkonnad lasevad särada hoopis karakterite peentel ning kohati õhkõrnadel emotsioonidel. Just pealtnäha tühised fraasid ja väikesed näoilmed reedavad tegelased sügavamad tunded, mis loovad ka pinnase haaravateks arenguteks.

Kuigi filmi esimene pool tundub olevat ühe parandamatult katkise perekonna lugu, siis õnneks pakub "Tõde" siiski ka lootust – ükski suhe pole jäädavalt katki, kui mõlemad osapooled on valmis selle parandamiseks pingutama. Väike, aga südamlik ning erakordselt elus film.

"Tõde" linastub 19. novembril kell 20.15 Solarise Apollo kinos ning 1. detsembril kell 13.00 kinos Sõprus.