Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: lollid Iisraeli spioonid, kujuteldav Hitler ja Aafrika Batman ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Mossad"

Huvitaval kombel on PÖFFi viimaste päevade soovitused täis pisut nihkes kangelasi: ühes filmis näeb täiesti arulagedad Iisraeli spioonid, teises plastiliininäoga Stalinit ja kolmandas kujuteldavat Hitlerit. See juhtus täiesti kogemata, aga ehk hoopis alateadlikult? Igatahes laske end neil viimasel kolmel festivalipäeval naerutada – või kui mitte seda, siis minge vähemalt jaburustega kaasa!

"Jeesus juhatab sind kiirteele" ("Jesus Shows You The Way to the Highway")
Režissöör: Miguel Llanso

Eesti-Hispaania-Etioopia koostööfilm "Jeesus juhatab sind kiirteele" on hea maitse vastand. Otseselt pole seal ülemäärast ropendamist, nilbuseid ja rõvetsemist, kuid selle puudumine ei muuda filmi maitsekaks. Režissöör Miguel Llanso ood trash-kinole rikub lihtsalt kõiki normaalse filmi reegleid ja on alates esimesest hetkest uhkusega täielik saast. Kui aga selle provokatiivse jamaga kaasa minna, siis on võimalik kiht-kihi haaval koorida välja sealt ka sügavam lugu ja ühiskonnakriitiline tuum.

Igal hetkel on näha, kuidas filmitegijatel endal on määratult lõbus seda kõige teha olnud. Näitlejad jaburdavad nii tekstiga kui ka tõmblevad lihtsalt hullumeelselt ringi, lisaks on ka tehniliselt ikka gaas täiega põhja vajutatud – pärismaailma ja virtuaalreaalsuse eristamiseks kasutatakse näiteks arvutimängulikku käigupõhist liikumist ning et kõik ikka veel täiesti ebanormaalne oleks, siis liiguvad seal ringi veidrate laialivalguvate maskidega pahalased. Ja siis satutakse ootamatult Etioopiasse, kus kohalikud õlid koos kohaliku Batmaniga üritavad ka midagi suhteliselt arusaamatut korda saata. Tundub loogiline? Ei peagi tunduma, sest "Jeesus juhatab sind kiirteele" on paroodia kõigest, mis vähegi ette sattus.

"Jeesus juhatab sind kiirteele" ("Jesus Shows You The Way to the Highway") 

Tõsi, stsenaarium ei jõua Miguel Llanso visioonile lõpuks järgi ning pidev veiderdamine hakkab filmi viimasel pooltunnil lõpuks tüütama. Kui sul ikkagi ei ole mingit sihti silme ees, kuhu lugu välja peaks jõudma, siis vaataja kaotab huvi – kui sündmustikku veidi tihedamaks monteerida, siis võiks see samas olla ülimalt punk filmieksperiment, millega vagurat kinopublikut šokeerida.

Üllataval kombel jõuab film isegi Eesti kinolevisse – ei kujuta päris täpselt ette, kui palju neid inimesi Eestis on, kes raha eest oleksid nõus sellist veidrust vaatama, kardetavasti mahub suurem osa neist juba sellele ainukesele PÖFFi seansile. Aga kinnitusena sellest, et Eestis (või vähemalt Eesti kaastootmisena) võib sündida ka midagi täiesti lollakat ja reeglitevastast, on "Jeesus juhatab sind kiirteele" kiiduväärt.

"Jeesus juhatab sind kiirteele" linastub 29. novembril kell 20.30 kinos Sõprus.

"Mossad"
Režissöör: Alon Gur Arye

Kuigi muid žanre – alates õudusfilmist kuni vesterniteni välja – mahub iga-aastaselt PÖFFi kavasse, siis puhtakujulisi komöödiaid näeb ikka küllalt harva. Nalja visatakse ju pea igas filmis, aga üks tõeline komöödia üritab ikka iga lausega kildu rebida. Iisraeli režissööri Alon Gur Arye "Mossad" on just midagi sellist – tagasi mõeldes on sealt raske leida isegi üht sellist momenti, kus sündmustik, dialoog või tegelaste kehakeel oleksid andnud edasi midagi tõsiseltvõetavat. "Mossad" on seega lihtsalt poolteist tundi kestev ebamoraalne, loll ja labane nali.

"Mossad" 

Üllatav on aga see, et kuigi lugu Iisraeli luureagentuurist Mossad võiks olla isikupärane ja pakkuda üllatusi ka sisuliselt, siis režissöör Alon Gur Arye on vaat et sajaprotsendiliselt kopeerinud mõni aasta tagasi ilmunud Briti spiooniparoodiat "Kingsman". Kas ei oleks võinud mõelda pättidele mõnda muud kurja plaani kui see, et läbi nutitelefonide maailma hävitada? Tõsi, "Kingsman" suutis selle stiilselt välja mängida, kuid "Mossadi" puhul on sama lahendus pigem rabe ja liigeselt moraliseeriv. Sõnum sellest, et "ärge kasutage nii palju nutitelefone" mõjub ühe idiootse komöödia puhul lihtsalt endale jalga tulistamisena.

Jättes kõrvale selle arusaamatu kopeerimise, on "Mossad" siiski hea näide sellest, kuidas labast nalja saab teha ka nii läbimõeldult ja maitsekalt. Kvaliteetne parioodia a la "Airplane!" ja "Naked Gun" on juba aastaid välja surnud, seega on värskendav näha, et hoopis Iisraelist tuleb sellele kadunud žanrile lisa. Kes tahab lihtsalt irvitada, võib kinno minna küll. Kellele need mõned varemmainitud filmid ei meeldi, võiks siiski millegi tõsiseltvõetavama kasuks otsustada.

Samas saavad filmifriigid teha mõnusa double feature'i – alustate kodumaise jaburusega "Jeesus juhatab sind kiirteele" ja siis jooksete kohe edasi Plazasse lollakale "Mossadile". Lükkab nädalavahetusele hea hoo sisse küll.

"Mossad" linastub 29. novembril kell 22.15 Coca-Cola Plazas ja 29. novembril kell 22.15 Tartus Athena keskuses.

"Hirvenahk" ("Deerskin")
Režissöör: Quentin Dupieux

Prantsuse lavastaja Quentin Dupieux – pigem tuntud kui tantsumuusika produtsent Mr. Oizo – on omandanud täiesti omalaadse filmikeele, mida ei saa võrrelda kellegi teise kui vaid tema endaga. Kõik tema komöödiad on naeruväärselt lihtsakoelised, harjumatult lühikesed ning põhinevad praktiliselt ühel tegelasel. See aga ei tähenda, et need oleksid monolavastused või odavad eksperimendid, vaid ta oskab ebatraditsioonilise huumori ja isikupärase ülesehitusega mängida välja meeldejäävad pisikesed pärlid. Kui neid üldse millegagi võrrelda, siis need on kui pikad anekdoodid, mis kerivad, kerivad ja kerivad, kuniks tuleb täiesti ootamatu ja oimetuks lööv puänt.

"Hirvenahk" ("Deerskin") 

Jean Dujardin, keda paljud mäletavad lummavast "Artistist", on antud juhul kummaline friik, kes raiskab kõik oma raha ühele hirvenahast mantlile. Vaatajad ei saagi tema tegelase kohta midagi rohkem teada, kui et ta on (vist?) oma naisest lahku läinud ja kondab nüüd oma vägeva tagiga ringi. Dujardini kehastatud tüüp tunneb end selle tagiga tõelise tegijana, kuid sama näib, et tänu sellele on tal toimunud ka täielik vaime allakäik. "Hirvenaha" süžee on nii lihtne, et sellest on võimatu nii rääkida, et midagi ära ei reedaks – saab vaid öelda seda, et kui filmi esimene pool on kui vaikselt tiksuv pomm, siis lõpuks lendab kõik õhku. Nii otseses kui kaudses mõttes.

Vaatamata sellele, et mõlemad peategelased – lisaks Jean Dujardinile astub filmis üles ka Adèle Haenel – on oma eluga täielikult ummikusse jooksnud ja seetõttu ka peast pisut lolliks läinud, hakkad nende enesehävituslikule jaburdamisele kiirelt kaasa tundma. Nende lollus ja naivism on kuidagi nii südamlik ja armas, et lihtsalt vaatad ja muheled. Aga saab ka laginal naerda, sest parimatel hetkedel lendab "Hirvenaha" absurd ikka sedavõrd kosmilisele tasemele, et üllatab ka kogenud vaatajaid.

Dupieux näitab, kui väheste vahenditega on võimalik filmi teha. Kaks tippnäitlejat, umbes kolm võttekohta, üks vana filmikaamera ja hirvenahast tagi. Seo need asjad kokku nugaterava stsenaariumiga ja sul ongi võidupilet olemas. Moodne komöödiaklassika.

"Hirvenahk" linastub 30. novembril kell 22.30 Coca-Cola Plazas.

"Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit")
Režissöör: Taika Waititi

Naljakas on mõelda, et vaid viis aastat tagasi tuli Uus-Meremaalt pärit pöörane Taika Waititi välja vampiiriparoodiaga "Mida me teeme pimeduses" ("What Do We Do in the Shadows"), mis võitis tol aastal ka PÖFFi publiku preemia. Kuigi tegemist on kindlasti selle kümnendi ühe parima komöödiaga, siis oli ta tol hetkel siiski lihtsalt üks kummaline filminohik, kes nokkis vaikselt oma veidra huumoriga filmikesi teha. Vahepealsete aastatega on Waititist saanud aga superstaar, kes on lavastanud näiteks ühe "Thori" koomiksifilmi (!) ja nüüd suutnud Hollywoodi suurstuudiole pitch'ida loo kujuteldavast Hitlerist. Pole ilmselt just palju filmitegijaid, kes saaksid nii lühikese ajaga sellise portfoolio ette näidata.

Tegelikult on "Jänespüks Jojo" turundusplaan meelitanud taas paljud vaatajad lõksu. Treileri põhjal jääb mulje, et kogu film on üks ääretu lollitamine, kus Taiki Waititi kargab Hitlerina ringi, räägib lollaka titehäälega ja lapssõdurid loobivad üksteisele nugasid põlve. Noh, seda kõike seal leidub, kuid tegelikult on film ikkagi palju südamlikum ja õrnem kui pealtnäha arvata võiks. Filmi nimitegelast kehastav Roman Griffin Davis mängib lihtsalt nii hingematvalt armast poisikest, kes on natsipropagandast pimestatud. Tema suurim unistus on olla Hitleriga parim sõber, mistõttu hakkabki ta seda lihtsalt ühel päeval ette kujutama. Ühel päeval avastab ta aga, et nende kodus peidab end noor juuditüdruk. Mida peaks üks sihikindel nats sellises olukorras tegema?

"Jänespüks Jojo" ("Jojo Rabbit") 

Kui teisest maailmasõjast rääkivad filmid on üldiselt kangelasekesksed –

"Jänespüks Jojo" linastub 30. novembril kell 17.30 Coca-Cola Plazas, film jõuab tuleva aasta algul ka kinolevisse.

"Pärast südaööd" ("After Midnight")
Režissöörid: Jeremy Gardner, Christian Stella

Kui ühelt poolt on arusaadav, et nurgataguste Moldova, Kosovo või Albaania filmide nägemiseks polegi ühtki muud võimalust kui vaadata neid filmifestivalil, siis sama kehtib tegelikult ka kommertsfilmi Meka ehk Ameerika kohta. Muidugi, iganädalaselt potsatab meie kinolevisse neli-viis filmi sealsest lõputust valikust, kuid tegelikult on sealgi palju sellist kinokunsti, mis vajab just festivalide tuge, et oma publik leida. Üks selliseid magusaid pärle on "Öiste värinate" programmi kuuluv romantiline ulmelugu "Pärast südaööd" – tavaline kinopublik kehitaks ehk õlgu, žanrifännide jaoks on see aga mõnusalt ootamatu kompott rom-com'ist ja kolkaõudukast.

Kusagil Ameerika soises pärapõrgus elav paarike läheb lahku. Naine kaob kui tina tuhka ning väliselt karune tüüp kaotab selle peale täielikult pea. Ega ta sel vahepealsel ajal oma eluga midagi kuigi kasulikku ei tee – sel ajal, kui ta pole tööl baarmenina, istub tüüp kodus, paneb lakkamatult tina ja jahib koletist, kes väidetavalt igal ööl tema terrassil ragistamas käib. Keegi peale tema pole seda koletist näinud, aga ta väidab kaljukindlalt, et koll on olemas ja tuleb tingimata kätte saada.

"Pärast südaööd" ("After Midnight") 

See kõik aitab lihtsalt raamida lugu armastusest ning sellest, mis juhtub inimestega siis, kui ühel päeval kallim sulle selja pöörab. Kõlab ehk isegi liiga magusalt? Žanrifilmifänne peaks küll selline imal armulugu minema peletama, kuid režissöörid Jeremy Gardner – kes on ise ka filmi peaosaline – ja Christian Stella on väga mänguliselt konstrueerinud loo, mis mõjub üliinimlikult ja ei muutu seejuures ka liialt pehmeks. Pole mingeid üleelusuuruseid emotsioone, vaid inimeste muredes ja rõõmudes on lihtne ka iseend ära tunda. Kollielement aitab sellel kõigel tavapärasest eristuda ning päästab piinlikud olukorrad naerupahvakutega.

Kiitus PÖFF-ile selle pärli leidmise eest. "Pärast südaööd" kinnitab, et tegelikult annab läbi õuduse ja ulme rääkida ka millestki nii tavalisest kui kahe inimese armastusloost – sellest võib aga moodustuda tervik, mis on köitev isegi kivist südamega ulmenohikutele.

"Pärast südaööd" linastub 1. detsembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: