Juba II Maailmasõja ajal ilmutati filme, näiteks Chaplini "Suur diktaator" või Lubitschi "Olla või mitte olla", kus natside üle nalja visati. Kurjuse kehastustena on natsid lihtne sihtmärk. Kes ikka selle pärast solvuks ja neid kaitsma asuks? Hm, tänapäeval masendavalt arvukas hulk inimesi äkki asukski. Kuid seda suurem on rõõm, et on ilmunud järjekordne natse pilkav film, "Jänespüks Jojo".

Väike Jojo on täiuslik hitlerjugend, kes lausa nii südamega asja juures, et tema kujutletav sõber on füürer ise. Hitlerit mängib filmi režissöör Taika Waititi, kes on päritolult Polüneesia juut. Ta portreteerib üht ajaloo julmemat meest tobuna ja toob natuke sisse ka geilikke maneere, kuigi mitte nii otsesel moel nagu ikooniline Hitleri-tegelane Mel Brooksi "Produtsentides". (See on muidugi mõeldud iroonia võtmes, kuna natsid olid teada-tuntud homoseksuaalide vihkajad.)

Kahjuks ei näe me tobedat-lõbusat Hitlerit kuigi palju, sest "Jänespüks Jojo" pole puhas komöödia, vaid ka südamlik lugu fanaatilisest lapsest, kelle maailmanägemus pea peale pööratakse. Jänespüks Jojo, kes oma ajale vastavalt vihkab elutervelt juute, on šokeeritud, kui selgub, et tema kodus peitub üks juudi tüdruk. Jojo tekitab kaastunnet, kuid käib ka närvidele. Närvidele käib ta siiski lapseliku rumaluse ja enesekindluse segu tõttu, mitte tüütu lapseliku ülenäitlemise tõttu.

Ainult pilge, mitte mingit SS-propagandat

Kuigi mitte lausa nali, pole "Jänespüks Jojo" ka sünge Holokausti-film. Kolme aasta tagune must fašismiparoodia "Stalini surm" tegi selle vea, et kujutas inimeste kohutavaid kannatusi farsi vormis, mis tekitas räigeid toonivahetusi. Nali peaks tulema pahategijate mitte kannatanute arvelt.. Waititi õnneks koonduslaagreid sisse ei too; on küll kaotusvalu ja sõja tagajärgi käsitlevaid stseene, kuid need on maitsekalt ja mitte täies koleduses esitatud.

Film pilkab natse suurepärasel moel. Kuskil pole näha lahedaid natse hirmutavates Hugo Bossi vormides; tähelepanu tõmmatakse pigem Hitleri tobedatele puhv-pükstele. SS-bürokraadid on kõhedusttekitavad ja kapten Klenzendorf, põhiline natsiohvitser filmis, on kuidagi boheemlaslikult ükskõikne, mis vastandub hästi jäigale ja võimujanusele fašismiesteetikale. Üsna otse vihjatakse ka seda, et ta on gei. Kui mõne antifašistliku draama, nagu näiteks "Ameerika ajalugu X-i" võimsaid natsistseene saaks kontekstist välja võetuna kasutada ka natsismi-pooldajate tööriistadena, siis "Jänespüks Jojost" ei leia midagi, mida selliste jõledate põhimõtete propagandana saaks kasutada.

Lammutab müüte

"Jänespüks Jojo" on korralik film, millele annavad värvi Waititi veidrused. See pole küll päris nii humoorikas kui tema eelmised komöödiad, ega nii läbinägelik Teise Maailmasõja draama kui mõni eelmainitu. Ent "Jojo" on õnnestunud ja nauditav film. Satiir 20. sajandi Saksamaa natsipartei aadressil mõjub ka täna, kuigi käsitleb ainult ajaloolist natsiliikumist. Satiir ei peagi tingimata sügavamale ulatuma. Mel Brooksi "Produtsentide" eesmärk oli hävitada Hitleri postuumne võim ja lammutada temaga seotud müüdid. "Jänespüks Jojo" teeb sama.

Kuid kuigi neonatside liikumine pole ka enam uus, on nende märgatavus ühiskonnas viimastel aastatel kasvanud ja kui juba fašismisatiiri praeguses poliitilises õhustikus viljelda, tundub "Jojos" olevat jäetud kasutamata soodne võimalus värskemate sellealaste ilmingute kallal hambaid teritada.