Hitchcocki "Rebecca", mis põhineb samanimelisel romaanil, võitis 1941. aastal parima filmi Oscari ja on tänaseni režissööri kõige märkimisväärsemate filmide seas. Just seetõttu on julge otsus Daphne du Maurier' legendaarsest romaanist uus filmiversioon teha. Raamatu ekraniseeringuid hakatakse tahest-tahtmata võrdlema, kuid sel on enam kaalu, kui niivõrd tugev filmiversioon on sellest romantilisest gooti-õudusromaanist juba olemas. Kuigi lugu on laias laastus sama, siis uus film mitmes mõttes piisavalt erinev, et mitte hakata seda stseen stseeni haaval eelmisega võrdlema.

"Rebecca" kulgeb läbi mitme žanri, kasutades hästi ära žanritavasid, kuid paraku ei kanna see lõpuni välja. Film algab romantilise armastuslooga, mis on klišeederohke, ent mõjuv: lummavas Prantsuse Rivieras kuldse suvepäikese all kohtab noor ja häbelik naine üht sihvakat, kena ning väga rikast meest Maxim de Winterit, kellel on kurb ja salapärane minevik.

Kuigi nende armastus lööb õitsele, siis armastuse kuldsed värvid muutuvad külmemateks sinisteks ja hallideks kohe, kui noorpaar Manderley' mõisa kolib. Siin on tegemist hoopis gooti-müsteeriumiga: Maximi eelmine naine, nimitegelane Rebecca on salapärastel asjaoludel surnud, kuid tema vaim elab uhkes villas edasi. Kõik jumaldasid Rebeccat ja uus proua De Winters ei ole teretulnud teda asendama, eelkõige range majapidajanna proua Danversi silmis. Lummavalt värvikates stseenides, mis meenutavad Dario Argento loomingut, liigume siin juba õudusfilmi maailma.

Müsteerium hakkab lahti hargnema ja film muutub krimithrilleriks, esitades ühe puändi teise järel – vaatajal ei ole aega veel uut infokildu seedidagi, kui juba pööratakse see järgmise paljastusega pea peale. Kui "Rebecca" esimesed segmendid kulgevad sobilikult rahulikus tempos, andes vaatlejale piisavalt aega, et meeleollu sisse elada ja lastes lool areneda, siis sama ei saa öelda filmi teise poole kohta.

Kõige enam kannatavad filmi sagedasest muteerumisest aga peategelased ise. Maxim on loo alguses vaoshoitud, mis on arusaadav, kuna fakti, et mees on hiljuti leseks jäänud, ei hoita kaua saladuses. Vahest suudab südamlik noor naine, kellele erinevalt Rebeccast nime ei antagi, Maximi murtud südame uuesti terveks teha? Paari suhtes näib olevat tõelisi tundeid ja keemiat, ent kui jõutakse Manderley'sse, muutub saladuslikult kinnine mees külmaks ja eemalolevaks ning keemia on suhtest kadunud.

Ühel hommikusöögil, kui proua de Winters uurib mehe uneskõndimise kohta, vaatab too naist sellise tüdinud pilguga, justkui oleks paar juba 30 aastat armastuseta abielus, tõuseb sõnagi lausumata lauast ja lahkub. Filmi lõpus teeb ka proua de Winters kannapöörde ja muidu pehme loomuga naisest saab korraga otsusekindel peategelane, mis süvendab veelgi enam tunnet, et filmi lõpuga on kiirustatud. Nii nagu uus proua de Winter peab elama Rebecca de Winteri aupaiste varjus, nii ei pääse kahjuks ka Ben Wheatley "Rebecca" Hitchcocki versiooni varjust, olgu ta hea või halb.

Värske "Rebecca" ekraniseering ei ole kindlasti ebaõnnestunud, võiks isegi öelda, et teatud aspektid on isegi paremad kui 1940. aasta versioonis, kuna ka Hitchcocki versioon polnud veatu. Mõned neist puudustest on ootuspärased, kui vaadata 80 aasta vanust filmi – liialdatud teatraalne näitlemine, passiivne misogüünia, tehnilised piirangud – ja mõned probleemid pärinevad juba algmaterjalist. Oma ajastu kohta on aga Hitchocki film märkimisväärne.

Vaatamata meeldejäävale visuaalile ja värvikasutusele pole aga uus "Rebecca", mille lugu hetkel nii uuenduslikult ei mõju, 21. sajandi filmimaastikul sama silmapaistev.