On igati mõistetav oletada, et uus Netflixi film "Eurovision Song Contest: The Story of Fire Saga" on lõbus muusikaline komöödia, mis liigitub kuskile "Dewey Coxi loo" või Lonely Island'i "Popstari" kanti. Film algab üsnagi paljutõotavalt electropop lauluga "Volcano Man", mis oma geneerilise kõlaga sobiks Eurovisioonile nagu valatult, kui välja arvata veidi kentsakas muusikavideo. Mitte midagi liiga jaburat, aga ongi ju veel alles filmi algus. Siis aga laul lõpeb ja… tüng! See polegi laul, mille islandi popduo Fire Saga esitab Eurovisioonile, vaid võistlustulle astub hoopis igav ja kiirelt ununev romantiline duett, mis sobib hästi illustreerima seda, mis vaatajat ees ootab.

Eurovisioon on üks suurejoonelisemaid ja absurdsemaid üritusi maailmas ja seega täiuslik alus komöödiafilmile. Keera kõik nupud üheteistkümne peale ja ongi nalja nabani! Kuigi-kuigi, päris Eurovisooni ületegemine võib osutuda liiga raskeks pähkliks. Isegi kui vaadata vaid Islandit ennast, mida eelmisel aastal esindas anti-kapitalistlik sado-maso industriaal-techno ansambel. Lävi on seega üsna kõrge.

Filmi keskne mure, justkui teeks Larsi (Will Ferrell) ja Sigriti (Rachel McAdams) etteaste Islandi teiste riikide silmis naerualuseks, ei tulene sellest, et nende laul oleks halb, vaid hoopis lavashow tehnilistest äpardustest. Laul, nagu öeldud, on siiras romantiline duett, ilma komöödiaelementideta. Enamik teistest esitatud lauludest mõjuvad samuti pigem tribüüdi kui paroodiana. On isegi pikk popurrii, kus teevad kaasa mitmed Eurovisiooni võitjad ja osalejad, sealhulgas ka Eesti eurolaulik Elina Nechayeva. Film tundub olevat võrsunud loojate siirast armastusest ürituse vastu ning valitud komöödia tegevuspaigaks, mitte aluseks.

Filmi huumor kisub üldiselt tolategemise ja jaburdamise kanti. Palju on riistanalju, füüsilist huumorit ja karjumist, sekka siiski ka mõned taustateadmisi vajavad naljad (näiteks küsimuse peale, kas Fire Saga on venna-õe duo, vastab Lars: "Ilmselt mitte…"). Film loodab liiga palju näitlejate improviseerimisoskusele ja vaatajana tundsin puudust hästi kirjutatud ja struktureeritud naljadest.

Kuigi mõlemad peaosalised on head komöödianäitlejad, jätab nende omavaheline keemia kahjuks soovida. Suurt hulka stseene venitatakse veel pikalt pärast seda, kui nali on ennast juba ammendanud. Usinamad monteerijakäärid oleksid vaatajale aega säästnud ja ka loo jutustamisele head teinud, sest filmi suurim komistuskivi pole mitte komöödia, vaid komöödiat varjutav armudraama.

Lõviosa filmist keskendub kummalisele armukolmnurgale. Sigrit on Larsi armunud, aga huvi tundub olevat ühepoolne ja Lars lükkab Sigriti lausa eemale, kui naine proovib teda suudelda. Eurovisioonil näitab Sigriti vastu huvi üles Venemaa esindaja Alexander (Dan Stevens). Alexander on hoolitsev, toetav ja tundub olevat palju rohkem Sigriti heaolust huvitatud kui Lars. Paraku on ta gei (kuigi tema enda väitel ei saa see nii olla, sest Venemaal ei ole ju ühtegi geid!). Kui juba niikuinii peab leppima aseksuaalse suhtega, siis mulle tundus Alexander Sigriti kavaleriks selgelt parem valik.

Nii-öelda peapaaril puudub igasugune romantiline keemia, seega kõik loendamatud stseenid, mis käsitlevad nende olematut suhet, mõjuvad melodramaatiliselt ja tühjalt. Seejuures ei väida ma, et melodraama ei võiks olla omal kohal komöödiafilmis. Antud juhul pole ekraanil toimuv piisavalt jabur, et olla naljakas, ega piisavalt usutav, et panna tõsiselt kaasa elama.

Niisiis on "Eurovisioon" sel aastal kesisevõitu. Saab küll pisut naerda, ent nalju on hõredalt ja nende kättesaamiseks peab vaatama ära üle kahe tunni armastuseta armulugu. Kuna aga tegemist on Netflixi filmiga, saab filmi kenasti taustaks panna ja samal ajal näiteks vajalikke koduseid toimetusi teha.