Arvustus. "Reis Kreekasse" – jälle need kehkenpüksid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Reis Kreekasse" ("The Trip to Greece") Autor/allikas: Pressimaterjalid

Uus film kinolevis
"Reis Kreekasse" ("The Trip to Greece")
Režissöör: Michael Winterbottom
Osades: Steve Coogan, Rob Brydon, Michael Towns, Marta Barrio, Kareem Alkabbani, Tessa Walker jt.
8/10

On jälle kord käes aeg võtta ette retk meie lemmik reisikaaslastega, seitsmekordse BAFTA võitja Steve Coogani ning õnneliku abielumehe ja mitme lapse isa Rob Brydoniga. Kümme aastat tagasi viis tee Inglismaa restoranituurile, paar aastat hiljem Itaaliasse, siis Hispaaniasse ja nüüd – üllatus, üllatus – Kreekasse. Ära muretse, kui sa pole ka varasemaid reise kaasa teinud, siis Robi ja Steve'i söögilauavestlused on sellele vaatamata vägagi nauditavad.

Reisiduo täheldab, et juba iidsetest aegadest saadik on iga uus looming millestki tuletatud, mõelgem kasvõi "Aeneise" ja "Odüsseia" peale. Originaalsus on ülehinnatud, nendivad mehed, mängides koos oma neljandas, eelmistega peaaegu identses filmis. Sama mõtet on nad väljendanud ka ühes sarja varasemas osas, kuigi on raske meenutada, millises täpselt, sest suures plaanis sarnanevad nad kõik omavahel. Nii kipub reisidokumentaalidega tihtipeale olema ja selles võtmes on loodud ka "Reis Kreekasse" – võlu peitub üksikasjades.

Kaks peaosalist, kes mängivad iseenda liialdatud versioone, on andekad matkijad ja improviseerijad ning lõõbivad teineteise kallal kuiva briti huumoriga. Nende vestluste sisu moodustavad peaasjalikult huvitavad faktid Vana-Kreeka kohta ja teineteise ületrumpamine kuulsuste jäljendamisel, mis omakorda on tuletatud tegevus (kuid see on igati sobilik, sest Rob tsiteerib juba filmi alguses Aristotelest, kes kiidab jäljendamise kunsti). Meeste omavaheline suhtlus mõjub väga sundimatult ja loomulikult. Kord naerdakse teineteise naljade üle ja saadakse vastastikku innustust, kord jällegi käiakse teineteisele närvidele.

"Reis Kreekasse" ("The Trip to Greece") 

Igal sarja filmil on ka väike draamaliin, mis aitab juhtuvat kokku siduda, et tulemus oleks midagi muud kui rida omavahel seondumatuid humoorikaid vestlusi.  Draamaosa on tavaliselt kodustega seotud ja vestlusi peetakse telefoni teel. See aitab kaasa eraldatud ja eriliselt muretu meeleolu saavutamisele, mis ju puhkusega kaasas käib. Kui filmi "Reis Kreekasse" komöödiaosa on üks sarja tugevamaid, siis tõsine draamaliin mõjub paraku nõrgemalt, killustatult ja jääb venima.

Ilmselt oleks päriselt restoranis Steve'i ja Robi kõrval istuda ja kuulata neid lakkamatult Michael Caine'i tsitaate karjumas küllalt kohutav kogemus, kuid publik saab õnneks istuda samas lauas läbi ekraani ja kaasa naerda. Natuke sama tunne on vaadata "Friends'i" ja tunda ennast sõpruskonna seitsmenda liikmena. Reisisarja uus film loob tunde, nagu kohtuks vanade sõpradega, keda pole mitu aastat näinud. Ja kui nad hakkavadki tegema sama stseeni James Bondiga juba neljandat korda, siis olgugi see ebaoriginaalne või kulunud, on see siiski vana hea nali lähedaste sõprade vahel.

Filmi nautimine sõltub suuresti sellest, kui kaua te jaksate järjest Robi ja Steve'i huumorit nautida. Ühel toredal eneseteadlikkuse momendil reisi lõpupoole mainib Steve Robile, et too on meelelahutuslik, ent kurnav. Pole vast parim mõte vaadata kogu sarja läbi pika maratonina, kuid üks paaritunnine reis paari aasta tagant on täiuslik suutäis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: