Mõte Linnar Priimäest filmi teha pärines Priimäelt endalt. "Ma küll ütlesin, et ma ei hakka sinust filmi tegema, sest ma ei ole nii rumal ja sa hakkad ju ise lavastama ning ei lase teha seda filmi."

Priimägi oli sellele vastanud eitavalt ja kinnitanud, et laseb Vainokivil ise lavastada. "Kui esimene võttepäev oli ära olnud, siis Linnar ütles, et "sina teed küll filmi, aga pealkiri olgu "Mephistopheles"."

Seda, miks see pealkiri selline on, tuleb Vainokivi sõnul Priimäe enda käest küsida, sest see on puhtal kujul tema valik ja nõue. "Mul ei olnud seal suurt midagi kaasa rääkida. Alistusin diktaadile."

Kuigi kartus, et Priimägi hakkab filmi ise lavastama, sai mingil määral teoks, ei tasu Vainokivi hinnangul selliseid asju tegelikult karta.

"See tuleb ära kasutada. Kui saatus mängib sulle kätte sellised kaardid, siis sa pead nendega mängima. Sa ei pea sundima ja suunama elu oma tahtmise järgi, vaid dokumentaalfilmis võtad seda, mida elu sulle annab ja mängid nende kaartidega."

Ta lisas, et kui oleks hakanud seda filmi tegema omal äranägemisel, oleks ta näinud kurja vaeva. "Mul oli lihtsam võtta omaks mängureeglid, mida Linnar välja pakkus. Linnar muidugi pakub igasuguseid reegleid välja."

Vainokivi tunnistas, et talle meeldib, kui Priimägi endast välja läheb. "Seda on lõbus ja naljakas vaadata. See ei solva mind. Ma ei saa neist inimestest aru, kes selle peale solvuvad, et Linnar endast välja läheb. Jumala pärast, las ta läheb, seda on lihtsalt huvitav kuulata. Need roppused on harivad."

Ta märkis, et aeg-ajalt plahvatamisest olenemata on Priimägi väga hea kaaslane, kellega on lust reisida. "Kui Tiina Pargiga saateid [ETV reisisaadet "Reisile minuga" – toim] teeme, siis on see hariv, silmiavav. See, et ta aeg-ajalt plahvatab, see käib mängu juurde. See on mängu ilu."

Samas pole võimalik üheselt öelda, kas on roll või tegelik inimene, kes plahvatab, tõdes Vainokivi. "Küllap on ta nii ja naa. Aeg-ajalt plahvatab ja aeg-ajalt plahvatab selleks, et vaadata, mis saama hakkab. Eks see on talle muidugi palju igasuguseid piinlikke hetki ka valmistanud."

Ta usub, et Priimäge ennast on need hetked rõõmustanud, kui mõelda sellele, et ta teeb seda korduvalt, jälle ja uuesti.

Vainokivi, kes on teinud dokumentaalfilmi ka Valli baarist, märkis, et Linnar Priimägi on esteet, kellega ei satuks Valli baari ka kõige hämaramal hetkel, v.a juhul kui baaris on väga ilusad inimesed.

Ta tõdes, et ühtviisi tüütu on portreteerida mõlemaid – nii ühest kui ka mitmest isiksusest koosnevaid nähtusi. "Sa pead kogu aeg istuma ja lillepotiks muutuma, sest inimesed siiski kaamerat ei armasta. Kui sa seal pikalt istud, nädalast nädalasse ja kuust kuusse, siis nad võtavad sind omaks," kirjeldas ta Valli baari kogemust.

"Aga Linnar, vana kurivaim, räägib seda, mida tema tahab. Ega ma eriti ei küsinud tema käest midagi. Sain aru, et parem, kui ta räägib oma juttu. Vahel ma intrigeerisin ja viskasin hagu alla ka, selle peale ta reeglina ikkagi vihastas. Aga see tuli filmile kasuks. Ma panin kõik need asjad sinna sisse."

Ta nentis, et midagi uut Priimäe kohta filmi tegemisel välja ei koorunud. "See, mida ma teadsin, seda ma nägin. Sellele pidi leidma kontrapunkti, ma leidsin sellele kontrapunktiks Oja-Eedi, kes istus Kuku klubi ees ja jõi õllekest ja kellele Priimägi mitte üks teps ei meeldi."

Vainokivi, kes on teinud umbkaudu seitseteist portreefilmi, märkis, et kõik tema portreteeritavad räägivad reeglina oma juttu.

"Sul peab lihtsalt olema selgroogu, et panna filmi sisse ka nende nõrgad küljed ja koomilised, traagilised või piinlikud hetked. Reeglina need jäetakse kõrvale ja tehakse üks klantspilt, kus on ordenid kõik rinnas."

Tema paraadportreede tegemisega tegeleda ei viitsi. "Minu meelest on see jura. Kui sa filmid kuulsust, siis niikuinii on kõik lehed, raadio ja telejaamad seda täis. Temast on kirjutatud mitu elulooraamatut ja kui sa hakkad otsast peale jälle seda kõike – tema kinganumbrit, püksi ümbermõõtu jms – mõõtma, siis on see tüütu."

Vainokivi tunnistas, et ta ei tahtnud filmi alguses Priimäele endale enne esilinastust näidata, aga ühel hetkel mõtles, et tühja ka ja näitab talle selle ära.

"Linnar ütles, et: "ma ei taha seda näha, ma vaatan seda esilinastusel"." Priimägi jäi Vainokivi sõnul filmiga rahule ja sõimata ta seekord ei saanud, kuigi ta enda sõnul seda väga lootis. Tal oli selleks puhuks esilinastusel isegi kaamera kaasas ja käimas.

"Rääkisime just Marek Reinaasiga eelmisel päeval kokku, et viskame hagu alla ja vaatame, mis saama hakkab. No ei hakanud seda saama," meenutas Vainokivi.

PÖFF-il linastunud "Mephistopheles" on laiemas kinolevis alates detsembrist.