Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: hirmutavatest sääskedest väljasurevate keelteni ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Moskiitoriik" ("Mosquito State") Autor/allikas: Kaader filmist

Seekordne PÖFF hakkab vaikselt poole peale jõudma, aga head kraami jagub veel rikkalikult. Kõige muu hulgas on sel reedel isegi üks Eesti esilinastus: vaatajate ette jõuab Liivo Niglase suurepärane dokfilm "Keelepäästja". Aga leidub ka ühiskonnakriitilist body-horror'it ja põhjamaist absurdi.

"Keelepäästja"
Režissöör: Liivo Niglas

Režissöör Liivo Niglas tabas värske dokumentaali "Keelepäästja" puhul kümnesse. Vaevalt on ühel antropoloogi taustaga lavastajal võimalik leida paremat teemat kui lugu ühe keele hääbumisest ja uuesti elluärkamisest. Niglas alustas oma filmiga ka täpselt õigel hetkel, mis sündmustik hakkas lahti rulluma ning tema kaamerate ees rullub lahti nii uskumatult köitev lugu, et seda on kohati isegi raske uskuda.

"Keelepäästja" fookuses on Eesti lingvist Indrek Park, kes on võtnud oma eesmärgiks päästa Põhja-Dakotas elavate mandanite keel. Ülesanne on seda keerulisem, et põhjalikke kõnelejaid on järgi vaid üks, 84-aastane raskelt haige Edwin. Seetõttu pole Pargi töö mitte rahulik tolmuste materjalide uurimine, vaid omamoodi võidujooks ajaga: viimaselt kõnelejalt tuleb kätte saada nii palju materjali kui võimalik, et saaks tulevikus keelt noortele edasi anda.

Indrek Park kinnitab filmis isegi, et olukord, kus ühest keelest on reaalselt järgi jäänud vaid üks kõneleja, on väga haruldane. Enamasti tähendab keele väljasuremine aeglast sumbumist ning võimalus tabada üks keel sellisel saatuslikul hetkel on unikaalne. "Keelepäästja" annab suurepäraselt edasi seda võimatuna näivat tööd ning ka Pargi siseheitluseid, kuna tahes-tahtmata tekib tal küsimus, kas püstitatud eesmärk üldse on võimalik.

Liivo Niglas on leidnud suurepärase teema, millest ta on pannud kokku ülevaatliku ja erakordselt köitva dokumentaalfilmi. Parimal tasemel moodne antropoloogiline dokk, millesarnaseid võiks rohkem olla.

"Keelepäästja" linastub 20. novembril kell 17.00 Coca-Cola Plazas, lähiajal jõuab film ka kinolevisse.

"Tagantpoolt teine" ("Den naestsidste")
Režissöör: Jonas Kaerup Hjort

PÖFF-i debüütfilmide võistlusprogrammi kõige huvitavamaks osaks on filmitegijad, kes on oma esimeses linateoses rakendanud kogu loomeenergiat, mis neid pulbitseb. Taani lavastaja Jonas Kaerup Hjort on sellest suurepärane näide: tema debüüt "Tagantpoolt teine" on nii ebanormaalselt ambitsioonikas hullus, mille puhul tekib korduvalt küsimus, kuidas üks noor filmitegija millegi sellisega hakkama sai.

Veemõõtja ratsutab mööda postapokalüptilist maastikku, seob oma eesliga üksiku puu juurde ning koputab hiiglasliku kolossi uksele. Lihtsalt ühe järjekordse tööülesande asemel satub veemõõtja aga lõksu: lõpmata suur betoonpalee, kuhu ta sisse pääseb, on justkui vangla. Kümnetes sarnastes ruumides elavad veidrad karakterid, kes on kõik sinna lukustatud. Miks nad seal on? Mis koht see maja täpsemalt on? Kas seal on võimalik välja pääseda?

Režissöör seob kokku minimalistliku põhjamaise arthouse'i ja veiderdava absurdihuumori, mistõttu pole keeruline teda seostada legendaarse Rootsi filmitegija Roy Anderssoniga. Neid mõlemaid ühendab ka ülim teatraalsus: "Tagantpoolt teine" toimub küll visuaalselt võimsas betoonist hiidehitises, kuid sealsetes lõpututes ruumides pole mitte midagi. Ruumi täidavad valgus ja varjud, harva näeb filmides nii head valgusmängu-

Kaks tundi kestev "Tagantpoolt teine" pole kindlasti kerge vaatamine ning nõrgemad kinokülastajad võivad lõputute korduste, nihkes huumori ja filosoofilise süžee peale närvi minna. Aga kes laseb end režissööri visioonil kaasa viia, saab võimsa elamuse võrra rikkamaks.

"Tagantpoolt teine" linastub 20. novembril kell 21.00 Coca-Cola Plazas.

"Moskiitoriik" ("Mosquito State")
Režisöör: Filip Jan Rymsza

Miks ei tehta rohkem õudusfilme sääskedest? Muidugi on tore järgida sarimõrvareid, vastikuid limukaid või kosmilisi ebardeid, aga meie kõrval elavad samuti kõiksugu jäledad elukad, polekski vaja alati otsida inspiratsiooni kaugetest galaktikatest. 1980. aastatel tehti Ameerikas mitmeid meeldejäävad õuduslugusid prussakatest, nüüd õnneks näeme ka tõeliselt kõhedat filmi sääskedest.

Režissööri ei huvita tegelikult mõistagi sääsed. "Moskiitoriik" maalib hoopis pildi majanduskriisi eelsest Wall Streetist, täpsemalt ühest veidrast analüütikust, kes hakkab ühel päeval mõistma, et midagi on valesti. Finantsturul toimuvate muudatuste kõrval hakkab muutuma ka analüütik ise.

Visuaalselt on Filip Jan Rymsza visioon segu "Ameerika psühhost" ja Cronenbergi "The Fly'st". Analüütiku moraalne ja füüsiline laostumine viivad vaataja metafüüsilisele rännakule, mida raamib peategelase veider kiindumus sääskedesse. Filmi suurimaks probleemiks on aga arusaamatu žanrikokteil: ühelt poolt on kogu kehaõuduse pool igati sümpaatne, kuid see ei suhestu just kuigi hästi finantsmaailma temaatikaga.

"Moskiitoriik" on omapärane eksperimentaalfilm, mis ahvatleb vaatajaid meisterliku body horror'iga, vaatamata sellele, et režissööri eesmärgiks on hoopis allegoorne arthouse. Kuid juba marko-objektiiviga filmitud sääskede pärast tasub linateost vaadata!

"Moskiitoriik" linastub 20. novembril kell 21.00 Solaris keskuse Apollo kinos ja 22. novembril kell 21.00 kinos Artis.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: