"Hõige" ("Holler")
Režissöör: Nicole Riegel

On isegi veidi kahju, et tänaseks on PÖFF-ilt kadunud Ameerika indie-kino eriprogramm, sest üllataval kombel on Eesti vaatajatel nende lugudega väga lihtne samastuda. Enamasti toimub seal tegevus mõned hääbuvas väikelinnas, kus päike ei paista kunagi, inimesed on mornid ning kogu eluolu katab ühtlane hallus. Keskkond ja meeleolu on seega täpselt sama nagu ürgpimedas sügiseses Eestis: lõputu vihm, pimedus ja äng.

Režissöör Nicole Riegeli debüütfilm "Hõige" jälgib ühe noore tüdruku üleskasvamist, kes on paljuski nurka surutud: tema narkomaanist ema istub vangis ja kahekesi vennaga peavad nad kõvasti vaeva nägema, et ots-otsaga kokku tulla. Kuigi peategelane Ruth on intelligentne ja sooviks igati koolis käia, siis elu tuleb vahele. Ta peab õpingutele eelistama tööd kahtlaste metallivaraste juures, kes käivad öösiti tehastest ja tööstushoonetest väärt kraami röövimas.

Paljuski sarnaneb "Hõige" aasta ühe suurima filmiga "Nomaadimaa": mõlemad lood jälgivad moodsat Ameerika ühiskonda, täpsemalt neid äärealadele jäänud inimesi, kes on riigi poolt otsekui ära unustatud. Väikelinnad voolavad rahvast tühjaks ja need vähesed, kes sinna paigale jäävad, ei saa hetkekski tulevikus kindlad olla. Tehaseid suletakse, inimesed kaotavad töökohti, kuid elu peab edasi minema.

"Hõige" ei too klassikalisesse Ameerika indie-kino mudelisse midagi uut, kuid selles tuttavlikkuses on midagi sümpaatset. Lisaks teeb Jessica Barden, kes tuntud ennekõike sarjast "It's Only the End of The F***ing World", filmis imelise ja liigutava rolli. Ilus lugu meelekindlatest inimestest, kes ei lähe lihtsama vastupanu teed.

"Hõige" linastub alates 15. novembrist veebikinos ja 26. novembril kell 20.45 Tartus Elektriteatris.

"50 või kaks vaala kohtuvad rannal" ("50 o Dos Ballenas se Encuentran en la Playa")
Režissöör: Jorge Cuchi

Laste- ja noortefilmide festivalile Justfilm on alati jõudnud ka mõni selline linateos, mis näitab noorte elu pahupoolt: kõik ei ole ainult lilled ja liblikad, vaid liigagi tihti on noored inimesed hoopis ülbed, egoistlikud ja enesehävitajalikud tõprad. Mehhiko režissööri Jorge Cuchi film "50 või kaks vaala kohtuvad rannal" on selles niššis ehk isegi kõige julgem käsitlus, mida näinud olen.

Filmis ei näidata noorte klassikalisi pahesid nagu narkosõltuvus või muul moel elupõletamine, vaid fookuses on kaks noort inimest, kes mängivad kurikuulsat Vene sotsiaalmeediamängu "Sinivaal". Mängu lõpp on fataalne: viimase ülesandena tuleb sooritada enesetapp. Režissööri käsitlus on julge, kuna "Sinivaala" üha ekstreemsemaks muutuvaid ülesandeid ning noorte nurkasurutust jälgib ta täiesti objektiivselt, kohati isegi dokumentaalfilmilikult. Sellest ka filmi reiting: Justfilm ei oota saali alla 18-aastaseid vaatajaid.

Ühest küljest on filmi seetõttu lihtne kritiseerida: kuidas sa saad ilma halvakspanevate hinnanguteta näidata seda, kuidas kaks inimest päev-päevalt tüürivad enesetapule lähemale? Teisalt ei ole täiskasvanuna võimalik noorte inimeste mõttemaailma ratsionaliseerida, sest igaüks meist on teismeeas teinud vigu. Pigem näitab "50 või kaks vaala kohtuvad rannal" seda, millest sellised probleemid tekkida võivad: noori ei panda tähele, neisse suhtutakse ükskõikselt ja käegalöövalt.

Erakordselt tume ja raske vaatamine, mille eel peaks endalt küsima: kas olen valmis vaatama kahetunnist linateost, kus pole ühtki positiivset sündmust ning lõpplahendus on ka juba paraku ette teada? Selliseid filme on maailma vaja, oluline on aga see, et keegi Jorge Cuchi sõnumit vääriti ei mõistaks...

"50 või kaks vaala kohtuvad rannal" linastub alates 14. novembrist veebikinos, 26. novembril kell 20.15 Tartus Athena keskuses ja 28. novembril kell 19.00 Solaris keskuse Apollo kinos.