Kaspar Viilupi PÖFFi-minutid: kas lugu laibavedajast saab olla naljakas? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Minu kallid laibad" Autor/allikas: Kaader filmist

BFM-is valminud lühifilmid võivad korjata preemiaid festivalidel üle maailma, kuid kodumaistel vaatajatel on neid pahatihti väga keeruline näha. Praegu tasub seega võimalust kasutada: Pimedate Ööde filmifestivali veebikinos on üleval spetsiaalne filmikassett, kuhu on koondatud tudengi-Oscariga pärjatud German Golubi kolm lühifilmi.

"Josep"
Režissöör: Aurel

Rõõmustav on näha, et tänavu mahub PÖFF-i kavasse lausa mitu täiskasvanutele mõeldud täispikka animatsiooni. Balti võistlusprogrammist võib leida Läti-Norra koostööfilmi "Minu lemmiksõda", Prantsuse lavastaja Aureli täispikk debüüt "Josep" on aga eksperimentaalsem ja põnevam.

Visuaalselt võiks linateost nimetada isegi liikuvaks koomiksiks: pildid on staatilised või liiguvad väga vähe, ent ekraanil toimuv pole hetkekski igav. Pigem on režissöör süstinud sinna pööraseid unenäolisi elemente, mida mängufilmis kunagi teostada ei saaks. Paljuski mõjubki "Josep" kui mälukildude rosolje, kus side reaalsusega on õhkõrn. Lugu ei muutu seejuures aga ebausutavaks, pigem näitab režissöör, kuidas ka kõige jubedamad sündmused omandavad aja jooksul teatud nostalgilis-romantilise varjundi.

Juba esimestest hetkedest tekib mõtteline sild Art Spiegelmani kultuskoomiksiga "Maus". Mõlemad neist räägivad sõjast, kuid fookuses pole mitte püssidega kangelased, vaid kõlama jääb pigem patsifistlik sõnum: suured asjad sünnivad sellest, kui me viskame oma relvad põõsasse ja proovime asju lahendada rahumeelselt.

Nende üldinimlike sõnumite taustal räägib "Josep" ennekõike aga Hispaania kunstnikust Josep Bartolist, täpsemalt tema elu kõige keerulisematest aastatest. Hispaania kodusõja tõttu põgenes ta oma kodumaalt ning veetis mitu aastat erinevates koonduslaagrites. Filmi jutustajaks on aga üks koonduslaagri valvur, kes saab Josepiga heaks sõbraks, seeläbi räägib film ka aastatepikkusest sõprusest.

"Josep" linastub alates 13. novembrist veebikinos ja 25. novembril kell 20.15 kinos Artis.

"Elu on vaid üks sõit"
Režissöör: Maria Reinup

Eesti filme on tänavu Pimedate Ööde filmifestival meeletu hulk, kuid paljude teiste on täiesti tähelepanuta jäänud Maria Reinupi 45-minutiline dokumentaalfilm "Elu on vaid üks sõit", mis heidab pilgu ekstreemspordifestivali Simple Session tegemistesse. Film on varem linastunud küll mõnel erilinastusel, nüüd linastus see aga laste- ja noortefilmide festivali Justfilm programmis.

Põgus sissevaade Simple Sessioni toimumisse on ühelt poolt selgelt fänniprodukt – sõna saavad mitmed ekstreemsportlased, kes meenutavad oma esimesi kogemusi ja räägivad, mis neid motiveerib –, kuid samas loob Reinup sinna kõrvale ka laiema konteksti. Kuidas on võimalik, et Eestis toimub üks maailma suuremaid ekstreemspordifestivale? Ja kas on võimalik, et seda korraldavad reaalsuses vaid paar inimest? Film on seeläbi ka omamoodi ood unistustele.

Loodetavasti jõuab "Elu on vaid üks sõit" lähiajal ka laiemalt Eesti publiku ette, Simple Session on piisavalt absurdne ja uskumatu festival, et vääriks igati suuremat tähelepanu.

"Minu kallid laibad"
Režissöör: German Golub

Tundub siiamaani uskumatu, et üks häbelik Eesti tüüp German Golub tegi BFM-is filmi laibavedajatest, mis võitis tudengi-Oscaritel peapreemia. Kellel on aga õnnestunud filmi näha, siis need teavad, et põhjust pole vaja kaugelt otsida: "Minu kallid laibad" on erakordselt värvikate karakteritega südamlik lugu, mis suudab veidral kombel rääkida kõige traagilisematest sündmustest nii, et itsitad pool aega pihku. Kahe nii vastandliku elemendi ühendamisega saavad ka tunnustatud lavastajad harva hakkama.

German Golubil on omadus, mida näeb Eesti filmitegijate puhul harva: tema filmides pole esiplaanil mitte lugu kui selline, vaid ta tungib inimeksistentsi sügavamatesse kihtidesse. Teda huvitavad inimeste mikroemotsioonid ja alateadlikud tegevused, mida me isegi tähele ei pane. Vaid mõnekümne minutiga suudab Golub ehitada nii rikkalikud, mitmetahulised ja ootamatud karakterid, millesarnaseid ei suuda enamik režissöörid isegi kolmetunniste hiidteoste juures arendada.

"Minu kallid laibad" lugu on iseenesest imelihtne: Erki peab hoolitsema oma ema eest ning otsib seetõttu lisatööd. Õige pea saabki ta tööle laibavedajana, kus tema partneriks saab Erki Lauri kehastatud Ott, kelle jaoks on see morbiine töö igapäevane reaalsus. Koos sõidavad nad ringi ning kohtuvad erinevate inimeste ja laipadega – film maalibki laiema pildi surmaga seotud rituaalidest ja sellest, kuidas inimesed leina ja lähedase inimese lahkumisega lepivad.

Kindlasti tasub kasutada võimalust film PÖFF-i veebikinost ära vaadata, kuna kes teab, millal seda jälle näeb. Kui juba vaatama hakkate, siis tasub pilk peale visata ka Golubi eelmisele lühifilmile "Värvid must-valgel", kus ta ühendab (pseudo)teleajaloo Itaalia õudusfilmižanriga giallo, ning lühidokumentaalile "+44%", mis maalib humoorika pildi Läti piiri ääres asuvat Alko1000 poodi külastavatest inimestest.

"Minu kallid laibad" linastub alates 22. novembrist veebikinos. Kogumikus "Eesti Filmikeskus esitleb: Minu kallid Oscarid" saab näha ka lühifilmi "Värvid must-valgel" ja lühidokumentaali "-44%".

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: