Kui kaugel nende Kinomaja plaanideks ollakse? Pressiteates tõite ka välja, et rahalist kindlust pole veel saavutatud.

Hetkel tõesti rahaliselt seda kindlust pole saavutatud, aga oleme alles nüüd saanud valmis ka kõik materjalid, mis meie ideed toetavad. Esimesed ristsed olid Kultuurkapitali ehitustoetusega, millest me täna langesime kahjuks välja, aga ilmselt on see ka mõistetav, sest meie filmikeskuse plaan polnud nii grandioosne kui selle konkursi toel üles ehitatud asutused nagu Kumu ja ERM.

Me püüame aga leida samasugust koostööd nagu on Tallinna kunstihoonel, nad kandideerisid samuti Kultuurkapitali ehitustoetusele, aga said nüüd hoopis riigieelarvest toetust, seega loodame väga, et äkki riik leiab vahendeid. Samas asume ka Tallinna vanalinnas, seega ka tallinlastel oleks sellest palju kasu, kui teha seda koostöös linnaga. Või siis sümbioos neist mõlemast koos.

Kas linnaga on mingeid läbirääkimisi peetud?

Me pole jõudnud linnaga neid läbirääkimisi alustada, sest detsembri keskpaigas tuli see otsus, et langesime praegu Kultuurkapitali ehitustoetuste hulgast välja. Vahepeal olid pikad pühad ja valitsuse vahetus, seega me oleme püüdnud ennast koguda ja mõelda, millised üldse meie võimalused on. Anname uuele valitsusele aega end sisse seada ja siis tutvustame uuesti oma ideed. Paralleelselt üritame alustada läbirääkimisi ka Tallinna linnaga.

Kui suurt summat oleks vaja, et Kinomajja filmikeskus rajada?

Meie esialgsed finantsprognoosid, mis on meie äriplaanis ka kirjeldatud, on kolm miljonit eurot hoone renoveerimiseks ning lisaks tehnika väljavahetuseks veel umbes pool miljonit eurot. Seega filmikeskuse füüsilise keha jaoks oleks vaja umbes 3,5 miljonit eurot.

Sealt meie prognoosid näitavad, et filmikeskus saaks olla isemajandav. Seega kui riik ja linn tuleks meile appi ning aitaks need investeeringud ära teha, siis nad ei pea meile järgmistel eelarvetes tohutuid tegevustoetusi ette nägema. Sealt edasi muutuksime me suures osas isemajandavaks.

Kas see isemajandamine tähendab ka seda, et kõik need filmiprogrammid, mis te sinna teete, on sedavõrd tasuvad, et saate kulud-tulud tasa?

Tänasel hetkel on Kinomaja omanik Kinoliit, mis on mittetulundusühing ning peaks hoopis seisma filmitegijate õiguse eest, aga kuna meil on see kinnisvara, siis tahaks seda väga valdkonna heaks tööle panna. Kuna siia ei jää ainult Kinoliidu ruumid, vaid siia jäävad ka osad rentnikud, kes meil ka praegu majas on, siis sellest renditulust saaksime osa filmikeskuse tegevusi katta.

Milline oleks see kava, mida seal hakatakse näitama? Sinna tuleb kaks saali, üks on suurem ja teine väiksem.

Üks oli planeeritud 25 kohta ja teine 65 kohta, need on väga pisikesed saalid.

Kas võib loota, et seal võiks iga päeva filme näha?

Kui me seda äriplaani koostasime, siis me mõtlesime niiviisi, et eesmärk pole mitte teha kino, vaid just kompetentsikeskus, mis tegeleks Eestis laste ja noorte filmikirjaoskusega.

Tänaste uuringute järgi, mida EFI koostas, on üsna traagilised tulemused, sest alla ühe protsendi lastest ja noortest saab mingilgi kujul filmiõpet. See näitab, et olukord on pisut traagiline, sest 80 protsenti vabast ajas veedavad noored audiovisuaalset meediat tarbides, seega oleme tekitanud olukorra, kus üks meedium on nendega kõikjal kaasas, aga see on ka üks meedium, millesse me ei õpeta neil kriitiliselt suhtuma.

Tulles saalide juurde tagasi, siis mõte on selles, et päeva esimeses vööndis oleksime avatud pigem koolidele ja lasteaedadele ning pakuksime neile kohast filmimaterjali, nii arhiivimaterjali kui ka uut materjali. Kindlasti mitte ainult Eestist, aga tahaks ka Eesti arhiivimaterjali väga vaatajatele tuua, sest meil on nii väikese riigi kohta tohutu arhiiv, mida võiks olla võimalik rohkem suurelt linalt näha.

Lisaks on muidugi hulk teisi filmižanre nagu dokumentaalfilmid, Eesti anima, lühifilmid ja tudengifilmid, millele on kommertskinodes praegu keeruline head ekraaniaega leida.

Lastele ja noortele meeldib ka kõik see, mida tehakse mujal maailmas, eriti just Hollywoodis, mis on ka igal kujul saadaval. See ju mõnes mõttes nõuaks ka seda, et oleks võimalus vaadata tagasi filmiajalukku ja näidata teoseid, mis on filmiajalugu ja praegust filmikeelt kujundanud. Kas võib loota, et Kinomajast saaks ka selles mõttes teenäitaja?

Absoluutselt. Meie suur idee ongi selles, et kui Kinomajja peaks tekkima kompetentsikeskus, siis paralleelselt laste ja noortega õpetaksime välja ka filmiõpetajaid. See tähendab, et kui me tahame seda asja esitleda tulevikus ka maakonnakinodes, siis peame hakkama neid programme üheskoos kokku panema.

Mingis mõttes oleks see nagu katse-eksitus meetod. Kindlasti uurime seda, mis on naaberriikides või ka maailmas tehtud, sest taolised filmikeskused on meie naabrite juures juba olemas, me oleme selles suhtes veidi maha jäänud. Õnneks on seda võimalik kiirelt järgi tõugata.

Kindel on see, et õpe kui selline ühelt poolt hõlmaks filmiajalugu, nii olemasolevad Eesti filme, aga samas ka laiemalt maailmakino, õpe peaks olema üsna laiapõhjaline. Samas me ei tahaks takerduda ainult filmikunsti, millel muidugi on meie põhirõhk, aga tahame, et need lapsed ja noored, kes on selle programmiga kokku puutunud, oleksid lihtsalt heas mõttes kriitilised filmivaatajad ja audiovisuaalse meedia tarbijad.

Kas esitlete oma ideed ministrile ka nii, et ta saaks nendega kevadistele riigieelarve läbirääkimistele minna?

Jah, see on üks meie suur lootus, millele me panustame.