Tõnu Karjatse: kinode ja teatrite tegutsemisvalmidus sõltub asutuste endi soovist kohaneda

Alates 1. veebruarist saab taas üle Eesti kinodes, teatrites, kontsertidel käia. Valitsuse otsus oli igati oodatud, ehkki poole saali täituvuse piirang laienes nüüd ka neile kultuuriasutustele, mis eelnevalt said pileteid müüa kuni 400 piires, tõdes Tõnu Karjatse kultuurikommentaaris.
Nii oli Teater Vanemuise juht Kristiina Alliksaar veel reedel, päev pärast valitsuse esialgset otsust, tulivihane selle peale, et kultuuriasutuste juhid polnud saanud ikka veel täpsemaid juhiseid, kuidas uues olukorras uuel nädalal käituda.
Sama käib ka kinode kohta – kultuuriministeeriumiga seotud kino Artiski polnud veel 1. veebruari hommikulgi kava avalikustanud, samas kui vaatajaid võiks juba reeglite järgi saali lubada. Artis alustabki 2. veebruarist, samuti talitab ka Forum Cinemas. Täiesti suletuks jääb esialgu aga Tallinna Apollo kinokett, Apollo kodulehel pole enam Tallinna kinosid märgitudki.
See annab eelise muidugi neile kinoteatritele, kes uue olukorraga kohe kohanevad, sest ega filmi- ega teatrisõber ju ei maga, tema tahab kõike seda, millest vahepeal ilma jäänud – suure ekraani ja reaalse lava tunnet ning ühiselt läbi kogetud elamust. Nii ongi Tallinnas juba 1. veebruari õhtul võimalik valida Sõpruse ning Cinamoni kinode Kosmose ja T1 vahel.
Valikukaliiber on üpris mitmekesine, ehkki peamiselt on ekraanil piirangute tõttu vähese näitamiskorraga jäänud filmid või siis aastalõpu menukamad linatööd nagu näiteks Jaak Kilmi "Jõulud džunglis" või Pixari kogupereanimatsioon "Hing". Sõpruse kavast leiab Gaspar Noe "Lux Aeterna" ja Andrei Kontšalovski "Kallid seltsimehed". Cinamon asendab edukalt aga ka Artist, näidates Thomas Vinterbergi menukit "Järgmine ring" ja alles kinodesse jõudvat Agnieszka Hollandi "Šarlatani".
Ilmselt sõltub kinode ja ka teatrite tegutsemisvalmidus siiski asutuste endi soovist kohaneda. Või teisiti öeldes, see, kas klaas on pooltäis või pooltühi, ei olene klaasist. Küll aga on oluline, et kõik kultuuriasutused, olgu nad siis kinod, teatrid või kontserdisaalid- ja korraldajad, saaksid lähtuda ühistest, selgetest ja ka võimalikult üksikasjalikest juhistest, kuidas muutunud olukorras käituda. Sestap ei saaks ka kultuuriminister minna rahuliku südamega nädalavahetusele enne, kui vastutusalas rahu maa peal.
Arusaadav, et olukord muutub vastavalt viiruse levikule ja uuele valitsusele ette heita seda, et avanemisotsus liiga ruttu tehti, näib pigem otsitud põhjusena kritiseerimiseks. Erakorralistes oludes võimule saanud uus minister peaks aga seisma ka selle eest, et neid põhjuseid võimalikult vähe oleks. Seda enam, et kultuurivaldkond ootab selget sõnumit ka selle kohta, kas uuel valitsusel on ka pikemaajalisemaid kriisistsenaariume.
Toimetaja: Kaspar Viilup