Tõnu Karjatse PÖFFi-soovitused: kolm ajastuülese väärtusega filmi

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaader filmist "Nomadland". Autor/allikas: SCANPIX / Capital Pictures

PÖFF-il on mitmeid selliseid filme, mis eristuvad praegu ja peavad vastu ka ajaproovile ehk neil on väärtus, mis leiab tunnustust ka väljaspool ühe festivali piire. Järgnevalt kolmest filmist, millest kaht võib loodetavasti näha ka aasta jooksul kinolevis.

Chloé Zhao "Nomadland" oli üks neist filmidest, mis täitis Coca-Cola Plaza suure saali esimeste ridadeni. See on saavutus, mida enamikul teistel tänavustel festivalifilmidel pole ette näidata. Nagu öeldud, pole midagi sellest, kui keegi piletist ilma jäi, sest filmil on Eesti levitaja ja ametlik tõlge nii eesti kui ka vene keeles olemas ning seega tuleb olla vaid kannatlik ning see ära oodata.  

Rahvusvaheliselt menukas oli ka Zhao eelmine film "The Rider" (2017), mis aga millegipärast Eestisse üldse ei jõudnud. Eesti levitajatele oli see mitmel festivalil parima filmi auhinna saanud linatöö ilmselt liiga art house, meie ainukesele suurele filmifestivalile PÖFF-ile aga … mis? Miks ei võtnud PÖFF seda toona kavva? Põhjuseid teab festival, kuid filmisõbrale tekitab oodatud ja rahvusvahelist kajastust saanud filmi mittenägemine oma festivalil vaid meelehärmi ning eelarvamusi, et Eesti geograafiline positsioon Euroopa ääremaana jätab meid ilma suure maailma hoovustest PÖFF-i traditsioonilisele programmile "Värsked hoovused" vaatamata. 

Zhao "Nomadland" linastus sel aastal Screen Internationali kriitikute valikkavas, mis annab sellele ka eelvaliku kvaliteedimärgi. Nagu nimigi ütleb, kujutab "Nomadland" Ühendriike läbi kodutuse, kohatuse, pidetuse prisma. Peategelane on majanduskrahhis oma kodu ja ettevõtte kaotanud 60ndates naine Fern, keda füüsilise tundlikkusega kehastab üks praegusi USA huvitavamaid karakternäitlejaid Frances McDormand. Ferni koduks on saanud autoelamu, millega rännates kohtub ta saatusekaaslastega, sõlmib uusi tutvusi, sõprusi ja näeb Ühendriike uuest vaatevinklist. Üldjoontes ongi kõik, aga filmi võlu peitub üksikasjades. Zhao alustab Ken Loachi laadis ühiskonnakriitikaga, jõuab aga välja lüürilis-intiimse mõtiskluseni elust ja surmast, vananemisest ja kaotustest. Ferni kaudu paneb Zhao vaataja mõtlema temast endast, sellest, mida tähendab jääda vanaks edule ja noorusele suunatud ühiskonnas, sellest, kuidas hakkama saada siis, kui sul pole enam midagi ja uhkus ei luba vastu võtta armuande. Läbi vananeva, kuid siiski kõbusa ja teotahtelise naise karakteri annab Zhao edasi elu lihvitud, lihtsat maailmapilti. Kogu film on lihtsa, loogilise ülesehituse ja pildikeelega, palju ruumi on jäetud sisseelamiseks ning õhustikuks, mida kujundavad loojangud ja panoraamvaated. Nostalgiline meeleolu viitab läbitud elule, justkui tuletades meelde meile antud aja kiiret kadumist.

Kaader filmist "Alljumalad". Fotol düstoopiline Euroopa. Autor/allikas: pressimaterjalid

Omamoodi ajatu filmiga on tänavusel PÖFF-il siin juba tuntud ja armastatud Jaapani filmitegija Sabu. Programmis "Värsked hoovused" on Sabu värske film "Minu veri ja luud voolavas galaktikas", mis sama hästi oleks võinud valmida 10 või isegi 20 aastat varem. Võib ju öelda, et siis selliseid filme Jaapanis ka tehti ning miks peaks Sabu minema tagasi toonaste võtete juurde, kuid kui oma karjääri alguses tegigi Sabu üpris dünaamilisi, musta huumorit täis märuleid, siis "Minu veri" on aeglaselt avanev, peamiselt dialoogipõhine lugu esimesest armastusest varjatud koduvägivalla taustal. Koolifilmist saab krimiõudukas ja vaataja ootusi süžeeliste pöörete osas ei peteta. Sabu filme, isegi kui nad kalduvad klounaadi, on alati iseloomustanud Jaapani konservatiivse ühiskonna kriitika. Kogu see yakuza- ja pisipäti-temaatika naeruvääristab alustalasid, millele selline sotsiaalne ekspluateerimine ning parasiteerimine saab toetuda. Mõiste cool on Sabul alati olnud kahtluse all, tema kangelased on pigem olnud tavalised äpud, n-ö cool'idel gängsteritel ei jää aga oma läbistamatust kestast alles midagi, kui sigaret suunurgast maha kukub. Vägivallale tuginev cool pole muud kui välise hoolimatuse taha pugev argus, sisemine ebakindlus, mis püüab end upitada nõrgematele peale astudes. Ka filmis "Minu veri.." on selliseid ja ka teistsuguseid tegelasi. Hamada (Taishi Nakagawa) on gümnaasiumi vanema astme õpilane, kes astub vahele noorema astme tüdruku Hari (Anna Ishii) kiusamisele koolis. Sellest saab aga noorte elu muutev punkt, kust pole enam tagasiteed. Karmi teemat leevendab soe huumor, mille Sabu on noorte armumise loosse sisse kirjutanud. Perevägivald ja kaitsetumad ühiskonnakihid on tänavusel PÖFF-il läbiv teema – aja märk, sest vähemused ja nende eest seismine on seni demokraatlikes riikides saanud oluliseks küsimuseks.

Ühendkuningriigi-Eesti-Belgia koostöös valminud düstoopiafantastika "Undergods" (rež Chino Moya) viib tulevikku, kus inimelul pole enam rohkem väärtust kui konservipurgil. Film koosneb lugudest, mida ühendab nägemuslik visioon ühiskonnast, milles tööjõus mehed rühmavad koonduslaagri vormis mingis seletamatut otstarvet kandvas maaaluses tehases, kust on vaid üksikutel võimalik tagasi pääseda. Moya esimese filmi stilistiliseks iseloomustamiseks võib kasutada võrdlusi justkui Roy Andersson kohtuks J. G. Ballardi ja Lovecraft Enki Bilaliga. Bilali koomiksitelt saadud mõjutusi tunnistas filmi esilinastusel Coca-Cola Plazas ka Chino Moya ise. Kunagistelt Jugoslaavia aladelt pärit Bilal oli ka üks põhjusi, miks valiti filmi üheks võttepaigaks Serbia pealinn Belgrad, muidu on film üles võetud Tallinnas, Lasnamäel ja Narvas. "Undergods" on seega juba teine rahvusvahelise haardega fantaasiafilm, mis leiab sobivaid võttepaiku Eestist. See kinnitab Film Estonia väidet Eestist kui mitmekülgse kinematograafilise potentsiaaliga paigast, kus võib filmida nii ajaloo- kui ka ulmefilme. Siit ka mõtteaine neile, kes otsustavad meie avaliku ruumi muutmise üle – kuidas hoida alles aastakümnete ja -sadade jooksul tekkinud arhitektuurse väärtusega kihte, olgu see siis Tallinna vanalinn või kolhoosikeskused. "Undergods" sarnaneb ülesehituselt ja kujutuslaadilt pigem koomiksile kui filmile. Üldse ei imestaks, kui see saaks aluseks samanimelisele koomiksisarjale, seda enam, et lugusid annab filmis kujutatud düstoopiast tekitada veel palju, kuni selleni välja, kuidas selline ühiskond üldse tekkis. Kõige õudsem "Undergodsi" juures pole aga mitte selle maailma vägivald, vaid see, et film räägibki sellestsamast maailmast, mille sees me iga päev toimetame. Selle maailma karakterid ei eeldagi mingit psühholoogilist sügavust, kangelastegudeks on nad liiga laisad ja lasevad endaga juhtuda ükskõik mida, lootes säilitada oma mugavat status quo'd. Nii ongi ajupestud lihasmass vaid tasuta tööjõud ja toit populistidele ning muudele võimuritele, kes ainult ootavad oma hetke, et endile laipadest monumenti ehitada. Aga milleks laskuda pessimismi – "Undergodsi" lood räägivad läbi düstoopia ju hoopis armastusest ja ühtehoidmisest, mis peaks aitama ära hoida tumedamaidki tulevikustsenaariume.

Chino Moyal on oma esimese täispika filmiga kindlasti koht fantaasiafilmide kaardil ja kui ka Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart poleks Christopher Nolanil lubanud Laagna teed üles võtta, oleks Lasnamägi tänu "Underdogsile" ikkagi kuulsaks saanud.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: