Kui vaadata asja aga lõpptarbija ehk filmisõbra seisukohalt, aitavad sellised platvormid nagu Mubi leevendada soovi näha lokaalset autorikino, mis käsitleb ausalt ühiskonnas toimuvat. Oma VOD veebiplatvorm on juba näiteks Rotterdami filmifestivalil, aeg näitab, kas kino.poff.ee jääb kasutusse ka pärast festivali ja kui arvukaks kujuneb selle kasutajaskond, et selle ülalpidamine ka festivalil ära tasuks.

Suure ekraani võimsust kodune keskkond aga ei asenda, eriti kui on tegemist kinematograafiliselt läbi mõeldud ja teostatud filmiga nagu seda on näiteks Iraani režissööri Ahmad Bahrami "Tühermaa", mis linastub PÖFF-il "Värskete hoovuste" programmis. Operaator Masoud Amini Tirani abil toob Bahrami vaataja ette südamliku loo ühest viimastest tellisetehastest kusagil Iraani ääremaal, kus telliseid tehakse käsitööna kuuma päikese käes. Tehaseomanik otsustab aga ettevõtte sulgeda, kuna nõudlus käsitöötelliste järele on kadunud ja ta ei suuda oma töölistele enam palka maksta.

Ligi kahetunnine film kulgeb üpris pikkade stseenidena, ühe võtte pikkuseks on kõige vähem minut, kuid on ka seitsmeminutilisi kaadreid. Tirani ja Bahrami kasutavad sealjuures kaadrisisest montaaži, tuues esile karaktereid ja põimides nende lood ühte õhustikku. Tehase territooriumist tühermaal saab seeläbi justkui tegelane omaette, maasse uuristatud võlvkäigud, armetud eluasemed ja lahmakas tootmisala pika korstnaga sarnaneb tuhandete inimkäte poolt lihvitud ent hüljatud tööriistale.

Maailmalõpu meeleolu tekib seda enam, et tegevust alalt välja ei viidagi. Emotsionaalne side toimuvaga luuakse läbi 40–50-eluaastates ülevaataja Lotfollah (Ali Bagheri), kogu oma elu selles keskkonnas elanud üksiku mehe, kes on saanud ka usaldusisikuks ülemuse ja tööliste vahel. Ta on ühtaegu soovide vahendaja ja tülide lahendaja, olles salaja kiindunud ülemuse armukesse, kaunisse üksikemasse Sarvari (Mahdie Nassaj).

Võib öelda, et  Ahmad Barhami lahendab siin samuti minimaalsete vahenditega suuri ajatuid probleeme nagu seda teeb ka Veiko Õunpuu "Viimastes", ehkki temaatilised rõhud on veidi teised – traditsiooniliste eluviiside välja suremine, ülemuste-alluvate suhted, vastamata armastus või salajane kiindumus. Mõnes mõttes on isegi üllatav, kuivõrd lähedal need filmid teineteisele on. Nii Õunpuu kui ka Bahrami filmi tegevus toimub ääremaal, käsitlemist leiab hierarhiline armukolmnurk ja keskkonnaga lähedalt seotud karakteri olukorra väljapääsmatus. Teineteisest sõltumatut samal ajal valminud filmide sarnasus osutab tundlike režissööride oskusele näha aktuaalseid probleeme ja neid mõjuvas kunstilises vormis edasi anda. Ajastu murrangulisus ja üksiku inimese eksistentsiaalse kindlusetuse tunne kerkibki kõige paremini esile võibolla just tühermaal, aja tuultest lihvitud lagedal. 

Inimene kui keeruliste aegade ohver on teema ka Prantsuse animaatori ja koomiksikunstniku Aureli animeeritud raamas "Josep". Film räägib katalaani karikaturisti ja kunstniku Josep Bartoli üleelamistest Prantsuse vangilaagrites teise maailmasõja päevil.

Josepi elupäästja raamjutustuse kaudu viib Aurel vaataja 1930–40 aastate Lõuna-Prantsusmaa vangilaagritesse, mis olid ehitatud Hispaania poliitpõgenike tarvis. Animatsioon on koonduslaagrite ebainimlikkuse edasiandmiseks tinglikum ja lihtsam vahend kui stseenide lavastamine päris inimestega, kuid see ei vähenda kujutatava emotsionaalset mõjujõudu. Aurel näitab läbi Bartoli joonistustel põhineva animatsiooni, et prantsuse vangivalvurid polnud sugugi paremad kui natsid ja ainuke vahe, mis sealseid koonduslaagreid eristas, oli gaasikambrite puudumine.

Kaadrid Bartoli autentsetest joonistusest annavad "Josepile" omamoodi rütmi, vastandudes Aureli lihtsustatud kujutusviisile animatsioonis. See on mitte ainult kummardus legendaarsele kunstnikule, vaid ka viide elu ülimuslikkusele selle kujutamise ees. Ime läbi eluga pääsenud Josepi joonistused saavad dokumendi jõu, jäädvustatud mälestus süüdistuseks tehtud ülekohtu eest ja neist valminud animatsioon hoiatuseks taas kerkiva natsismiohu eest.

Aurel toob läbi "Josepi" välja Prantsusmaa ajaloos vähe räägitud ja maha häbenetud lehekülje – koostöö natsliku Saksamaaga ning sellega kaasnenud koonduslaagrid. Aus lähenemine nendele probleemidele tähendab ka avanevat võimalust vabaneda pahaks läinud minevikutaagast ja lootust paremale homsele. Eestis varjutab seda aega aga endiselt Nõukogude okupatsioon ja sellega kaasnenud küüditamine.