Tõnu Karjatse PÖFFi-soovitused: "Kolmekesi" kohta võib kasutada ka ülivõrdes sõnu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Kolmekesi" ("Трое") Autor/allikas: Kaader filmist

Rohkem või vähem koomiliste suhtedraamade hulk on haaramatu ja sõna "romantika" näib sedavõrd ära lörtsituna, et võib mõjuda isegi petlikult peletavalt. Aserbaidžaani-Armeenia päritolu filmitegija Anna Melikjani "Kolmekesi" ("Троеpurustab selle eelarvamuse, näidates, kuivõrd köitev võib olla üks romantiline draama.

Heale dramaturgiale omaselt on selles filmis koos nii nuttev kui ka naerev pool, Melpomene ja Thalia, neid ühendamas kahe näoga Janus ning seda mütoloogilist tasandit saab üle kanda ka filmi tegelaskujudele. Varemgi oma filmides suhteteemadega tegelenud Anna Melikjan lähtus oma värske filmi juures vene ikoonimaalija Andrei Rubljevi 15. sajandi alguspoolel loodud ikoonist "Püha kolmainsus", kus on kujutatud ainult kolme karakterit. Melikjan võttiski üle ikooni vormilise külje, jättes alles vaid kolm tegelaskuju. See on kontseptuaalne baas armukolmnurga temaatika lahendamiseks ja selle teostus on kinematograafiline meistritöö.

PÖFFi põhivõistluskavas linastuva "Kolmekesi" kohta võib kasutada ka ülivõrdes sõnu, sest just sageli ei tule ette filme, mis liigutavad pisarateni, panevad laginal naerma ja aplodeerima lavastuslike nutikate võtete ning näitlejameisterlikkuse tõttu. Operaator Nikolai Želudovitš on Anna Melikjani ja Jevgenija Hripkova stsenaariumi edasiandmisel kasutanud reklaamidest ja muusikavideotest tuttavaid võtteid, kuid need ei mõju eraldiseisva tehnoloogilise egonipina, vaid on naturaalselt põimitud peaaegu et klassikalisse kammerdraamasse, kus tegelasteks otsustusvõimetu ja pehme loomuga, kuid õrna hingega tundlik mees, tema praktiline abikaasa ja teine noorem, kaunim ja empaatiavõimelisem naine.

Operaatoritöö, lavastuse ja stsenaariumi kõrval teevad selle filmi muidugi näitlejad – Konstantin Habenski, Viktoria Isakova ja Julia Peresild, mängides lausa naturaalselt läbi vastasseisud pragmaatilise ja lüürilise ellusuhtumise ning unistuste ja reaalsuse vahel. Teisalt aga võib ka väita, et seda filmi ei oleks olemas 45 aastat tagasi Eldar Rjazanovi käe all valminud legendaarse uusaastaööst rääkiva telekomöödiata "Saatuse iroonia ehk hüva leili".

Melikjan on Rjazanovilt laenanud üpris palju, tegelaskujude tüpaažidest ja karakteritest situatsioonikoomikani. Jean-Luc Godard on öelnud, et laenamises pole midagi halba, kui aga sellest sünnib midagi uut. Melikjani "Kolmekesi" ongi imehea näide sellest, kuidas geniaalsed ideed edasi elavad. Rjazanovi film oli nivelleerunud nõukogude ühiskonna humoorikas kriitika, rajanedes kurioosumil, et tolleaegse urbanistliku planeerimispoliitika tulemusel olid kõik Nõukogude Liidu linnad ühesuguste majade ja tänavatega.

Melikjani "saatuse iroonia" näitab inimest 21. sajandil, kus kõigil on ühesugused mured, sõites aga näiteks kodulinna, mõeldakse igatsedes hoopis vastassuunda jäänud inimesest. Melikjani kangelasteks on tänapäeva rööprähklemisest väsinud ja suhtlemise pealiskaudsusest tüdinud mehed ja naised. Nad on jõudnud kuldsesse keskikka, mis peaks justkui olema unistuste tipp, kõik peaks justkui olema saavutatud, kuid sealjuures on unustatud midagi väga olulist. Keskiga on uus murdeiga, valik ongi selles, kuidas sealt edasi minna. 

Anna Melikjani "Kolmekesi" on sedavõrd uus film, et ka Venemaal jõuab see kinolevisse alles detsembris. Võib arvata, et sellest saab taas üks neist filmidest, mille rahvusvaheline kuulsus saab alguse just Tallinna festivalilt. Ja tõtt-öelda: kui PÖFFi võistluskavas on juba sellised filmid, siis ei oska Cannes'i festivali igatsedagi.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: