Itaalia režissööri Nicolangelo Gelormini esimene täispikk mängufilm "Fortuna - tüdruk ja hiiglased" on tänavusel PÖFFil üks raskemaid, aga ka ilusamaid ja ilmselt paremaid filme. Gelormini nimi on vilksatanud seni vaid Paolo Sorrentino filmide lõputiitrites, teinud on ta ka muusikavideoid, mõjutusi neist on ta esimeses täispikas linatöös muidugi näha.

Julgen väita, et pole kunagi varem näinud sedavõrd fantaasiaküllast käsitlust sellisest raskest teemast nagu laste seksuaalne ärakasutamine. Gelormini lähtub Fortuna loo juures traumast, mida tüdruk on üle elanud, kuid vaatajat – nagu ka psühholoogi, kelle juures laps regulaarselt käib – hoitakse teadmatuses. Vaid filmi lõpuks saab nähtud pusle kuidagi kokku panna, mõned tükid loksuvad kohale alles koju jõudes ja osad stseenid ei jätagi maha, paigutudes oma teostuselt parimate õudusfilmide hulka.

Seega käib režissöör alati mitu sammu vaatajast ees, desorienteeriv tihe ja ootamatu montaaž teenib sisulist eesmärki ja mõjub pigem köitvalt kui häirivalt. Gelormini stiili iseloomustavad vitaalsus ja visuaalne rikkus, mis Itaalia filmitraditsiooni puhul pole muidugi üllatus. "Fortuna" puhul mõjub värskelt ning üllatavalt režissööri oskus varjata sisulist pinget pealtnäha sulnite fantaasiate ja päikeseliste argipäevapiltide taha. Nauditavalt märgatav on filmi ülesehituses langev gradatsioon pildiliselt kaunist fantaasiast karmi reaalsuseni, mis antakse edasi vaid tekstina.

Võib eeldada, et Gelormini esimene täispikk mängufilm ei eristu mitte ainult festivali kontekstis, vaid tal on oma silmatorkav koht ka tavalises kinolevis linastuvate filmide hulgas, rääkimata erikavadest, mis käsitlevad laste õigusi. Siin polegi küsimus selles, kas ja miks seda teemat käsitleda, sest mida avameelsemalt asjadest rääkida, seda lihtsam on neid ka lahendada. Gelormini "Fortuna" väärtus ongi selles, et raske teema on pandud väliselt kaunisse ja köitvasse vormi säilitades sealjuures vajaliku teravuse.

Tänavuses PÖFFI võistluskavas on "Fortuna" ilmselt üks võidufilmi pretendent.