Pimedate Ööde Filmifestivali tulekuni on jäänud ainult ligi poolteist nädalat. Festival ära ei jää ning lõppeval nädalal sai festival valitsuselt eriloa ka kolmandatest riikidest pärit külaliste võõrustamiseks. Põhjus, miks aasta oodatuimast filmisündmusest juba praegu rääkida, on Maarjamäel paikneva Ajaloomuuseumi filiaali Filmimuuseumi tegevus.

Kultuuripoliitiliselt on Filmimuuseum täitmas tühikut retrospektiividele pühendunud filmiharidusliku keskuse järele — nii võis näiteks oktoobri alguses näha erikava Jaapani varasest animatsioonist ja äsja lõpes filmiprogramm muusikalidest. Tõsi, need üksikud kavad ei ole veel näitaja, et Filmimuuseum saaks üksi seda tühimikku täita, kuid see on samm sinnapoole, et Filmimuuseumist saaks arvestatav partner teistele kinodele maailma rikkaliku filmivaramu avamisel. 

Eeloleval nädalal pakub Filmimuuseum valikut PÖFFi võidufilmidest. Tallinna festival on oma ajaloos teinud läbi mitmeid muutuseid ja saanud A-klassi festivaliks, oma võistluskava on PÖFFil olnud aga alles 2004. aastast. Filmimuuseumi valik hõlmabki aastaid 2006-2018 ehk viimast kümmet aastat.

PÖFFi esimene võistluskava aastatel 2004-2013 koosnes vaid Euraasia filmidest. Aastal 2014, kui PÖFFist sai A-klassi filmifestival Karlovy Vary, Cannes'i, Veneetsia ning veel mõnekümne festivali kõrval, võtsid korraldajad geograafilise piirangu maha ja 2015. aastast on põhivõistlusprogrammis ainult esilinastused.

Festivalikeerises jääb võistluskava tihti teiste festivalil linastuvate filmide varju, sest PÖFFilt oodatakse traditsiooniliselt ka aasta paremate festivalifilmide valikut. Sel aastal on olukord segasem, sest mitmed festivalid on koroona tõttu ära jäänud ja filmidki on pidanud oma esilinastusplaane muutma. Kas Tallinn saab selletõttu ka tavapärasest parema valiku, veel ei tea.

See niinimetatud "parem valik" ei tähenda, et PÖFFi valik oleks alati tingimata halb, seda enam, et PÖFFi võidufilmidest on mitmete edulugu saanud alguse just Tallinnast. Pealegi on PÖFFi võistluskavas olnud ka autoreid, kes olid juba enne tuntud — näiteks šoti lavastaja Lynne Ramsay, kes võitis Tallinnas parima režissööri tiitli 2011. aastal filmiga "Me peame rääkima Kevinist" ("We Need To Talk About Kevin").

Ramsay lavastatud raske draama psühhopaadiks sirguvast poisist jõudis hiljem ka kinolevisse ja sai positiivset vastukaja. Ramsay ehitab oma loo üles ema vaatepunktist, keda mängiv Tilda Swinton kuulutati parimaks näitlejaks Euroopa Filmiakadeemia auhindade jagamisel. "Me peame rääkima Kevinist" ei ole lihtne vaatamine, kindlasti toob see välja mugavustsoonist ja paneb hindama täiskasvanud inimese otsuseid lapsevanemana, ehkki antud juhul on tegemist väga äärmusliku juhtumiga. Ramsay film on ka analüüs paarisuhtest ning vastutusest ja selle jagamisest. 

Seda, et PÖFFile jõuab ka vormiliselt põnevaid katsetusi filmikeele arendamisel, näitab viis aastat tagasi festivali peapreemia saanud Belgia režissööri Gust Van den Berghe "Lucifer" (2015). Režissööri enda välja arendatud tondoscope tehnoloogia abil üles võetud film on ühtaegu religioosse metafoorina võetav essee kui ka etnoloogiline portree ühe Mehhiko küla asukatest. Mägikülla ilmub kummalise väljanägemisega noor mees, kes kasutab ära külarahva lihtsameelsust — see oleks selle kummalise filmi sisu lakooniline sõnastus.

"Lucifer" pole aga niivõrd lihtsalt ja üheselt mõistetav, juba selle etnoloogiline ehedus annab siia tähenduslikke lisakihte, rääkimata filmi pealkirjas vihjatud religioossest müstikast. Elamus on see film juba avakaadritest, sest Van den Berghe tondoscope teos järgib varase renessansi ajal, 15. sajandil maalikunstis kasutuses olnud ringikujulist formaati, mis võimaldab kujutada üheaegselt mitut tegevust. Van den Berghe aretas sellest kontseptsioonist välja ringikujulise läätse, millega "Lucifer" üles võeti. Kinoekraanil töötab ringikujuline pilt ühtaegu ootamatult ja mõjuvalt — see võimaldab lihtsaid, tavalisi kaadreid edasi anda uue nurga alt, luues justkui uue, aja ringikujulist liikumist tähistava tähenduse muidu lineaarsesse filmi. 

Gust Van den Berghe "Lucifer" paistab sellise filmina, mida saabki teha vaid ühe korra. Seda enam on tänuväärt Filmimuuseumi ettevõtmine see veel kord suurele ekraanile tuua. 

Kokku hõlmab filmimuuseumi PÖFFi võidufilmide erikava viit filmi. Iseendast võiks sellest kujuneda ka omalaadne traditsioon. Tänavune Pimedate ÖÖde Filmifestival algab 13. novembril.