Tõnu Karjatse PÖFFi-soovitused. Loll-Ivan ja hingede torm

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Kiht kihi haaval" ("Papier-mache"), Autor/allikas: pressimaterjalid

Filmikriitik Tõnu Karjatse ootab ka PÖFF-i-välisel ajal kinno rohkem lühifilme ja soovitab festivali lõpu eel veel vaadata dostojevskilikku "Kiht kihi haaval" ja Läti oma "Nimed marmortahvlil".

Eelolevatel päevadel avanevad vaatajatele veel viimased selle aasta PÖFF-i filmid, kordusseansse on ka nendele filmidele, mis olnud menukamad või millele festival loodab saada rohkesti publikut. PÖFF-il auhinnatud lühifilme tuleb aga otsida PÖFFi veebikinost, kodumaiste puhul võib loota, et need jõuavad mingil ajal ka veebikeskkonda Estonian Shorts. Välismaiseid lühifilme, mille hulgas on ka mitmeid tugevaid töid aga pärast festivali enam ei näe. Huvitav, kas näiteks ühe igakuise lühifilmipäeva sisseseadmine näiteks Artises või miks mitte ka mõnes teises kinos oleks tasuvuselt siis sedavõrd mõeldamatu ettevõtmine? Lühifilmide nišši lükkamisega veebikinno annavad kinod ise käest võimaluse oma repertuaari rikastada. Lühikad võiksid joosta kogu päeva ühe voona, väikeste vaheaegadega, piletihind sümboolne, tuled-lähed, peaasi, et teisi ei sega. 

Võib-olla on see samasugune rumalavõitu uitmõte nagu ananassi viimine raamatukokku, et avaldada muljet või tänu raamatukoguhoidjale, kes igavusest paberlinde voldib. Nii talitab aga Vitali Suslini filmi "Kiht kihi haaval" (Papier-mache) peategelane Ivan Lašin, kes mängibki filmis iseennast. Ivan oleks justkui sattunud ajamasinasse ning kukkunud tänapäeva Venemaale, kus valitsevad korruptsioon ja tugevama õigus. Ivan on tegelane, kes võiks rahulikult talitada hoopis oma laudas kanade ja lehmaga ning lebotada pärast päevatööd oma tarekeses ahjul kosutavat mõdu rüübates. Mitte midagi sellist aga tal pole ja ta peab päevad mööda saatma tasustamata juhuotstega, proovides mingitki raha teenida tee ääres arbuusihoidiseid müües. Ival Lašin on dostojevskilik kangelane, meenutades Lev Nikolajevitš Mõškinit "Idioodist", kes samuti laseb end teistel oma ääretus lihtsameelsuses ja heasüdamlikkuses ära kasutada. "Kiht kihi haaval" ongi ääretult lihtne ja südamlik film. Minimalistlik ja väljapeetud lavastus ei tugine pikkadel kaadritel ega liigsel visuaalsel prahil, tulemus on tasakaalukas ja helge nagu Ivani sinised sinised silmad, mis kõigele vaatamata annavad lootust paremale tulevikule. Film linastub veel reedel kinos Artis.

Läti režissöör Dzintars Dreibergs on aga Balti filmi võistluskavas Läti tänavuse populaarseima filmiga "Hingede torm".  Film tugineb Aleksandrs Grinsi 1934. aastal kirjutatud dokumentaalromaanile, mis nõukogude ajal oli keelatud, ja käsitles Esimese maailmasõja sündmusi ning Läti iseseisvumist. Selge paralleel Albert Kivika sõjaromaaniga "Nimed marmortahvlil" (1936), kuid siinkohal tuleb tõdeda, et lõunanaabrid on osanud vabariigi tekkele eelnenud segadustest ja sõjakoledustest anda hoopis mõjuvama pildi kui seda oli Elmo Nüganeni 2002. aastal valminud ekraniseering. Muidugi, filmide aluseks olevad raamatud on teineteisest erinevad, kuid Dreibergsi lavastus on ka oma traditsioonilisuses sedavõrd nauditav, et kaks tundi kaob märkamatult. Dreibergs kasutab üpris hollywoodilike võtteid – lahingustseenid on äärmiselt lihvitud, kuulid vihisevad ohtlikult nagu Christopher Nolani "Dunkirkis" (2017) ja peategelane Arturs Vanags (Oto Brantevics) sirgub saksa sõdurite eest voodi alla peitunud noorukist kogenud sõjameheks, kes aitas Võnnu lahingus koordineerida koolipoistest kokku pandud üksuse tegevust. "Hingede torm" on meisterlikult teostatud ja haarav draama ühest noorest, sõtta kistud saatusest ja ka rahvast ajaloo tõmbetuultes. Õnneks on tähelepanu rohkem pööratud inimesele kui kõmisevale patriotismile. Film on pühendatud neile, kes langesid Isamaa eest, samas näitab algmaterjal, et sõttaminemise ajend oli pigem kas kättemaks või püüd sellest jamast eluga välja tulla. "Hingede torm" ongi film valikutest, mida tuleb teha ka siis, kui valikuid pole. Dreibergsi Vabadussõja film oleks väärt, et seda ka festivalivälisel ajal kinodes näidata. Ja muide, ka eestlaste kokaoskus saab filmis kiita. 

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: