Nisan Dag: Pärast New Yorgi Columbia filmikooli lõpetamist kolisin Istanbuli. Olen pärit Ankarast, mis on küll väiksem linn kui Istanbul, aga pealinn ja üsna isoleeritud. Niisiis pärast Istanbuli kolimist oli mu esimene töö dokumentaalfilm MTV-le, selle tegemine võimaldas mul tutvuda Türgi ühiskonna erinevate kihistuste ja mõttelaadidega. See oli väga silmiavav kogemus, sest olin Ankaras elanud üsna suletud mullis, seega oli see dokumentaalfilm minu jaoks elumuutev kogemus.

Avastasin sealt Sulukule slummist ka ühe räpigrupi. Sulukule on üks Istanbuli ohtlikumaid ja vaesemaid linnaosi, dokumentaali tehes sattusin vaimustusse nende kirest muusikategemise vastu. Mind paelus, kui palju jõudu nad saavad oma muusikaarmastusest ning mind vaimustas tutvumine hip-hop subkultuuriga selles kaitsetus linnaosas sedavõrd, et ma ei tahtnud sealt isegi lahkuda.

Vaatamata sellele, et mu sõpruskond oli senini hoopis teistsugune, tundsin end nendega hoopis rohkem seotud olevat. Seal elavad inimesed olid väga siirad ja soojad ning tegelikult sidusingi end selle piirkonnaga veel kaheks aastaks, andes sealsetele lastele ja noortele filmitegemise töötube.

Hip-hop kultuuri juures toimus sealgi palju hämarat, üks neist probleemidest oli narkosõltuvus, mis on eriti terav just vaesemates linnaosades. Kasutatakse väga odavat ja väga kanget narkootikumi, mille üks dooski võib olla surmav. Kohtusin mitmete inimestega, kelle elu see sõltuvus oli täielikult ära rikkunud, teisalt nägin noori, kes said tuge muusikast, millest sai neile omamoodi pilet parema elu juurde. See oli ka põhjuseks, miks ma tahtsin sellest filmi teha.

Ja usute ikkagi õnnelikku lõppu?

Selle filmi puhul võib öelda, et siin on õnnelik lõpp. Ta on igatahes optimistlik,  aga samas jätame peategelase üpris realistlikusse olukorda. Me ei näe, kas ta naaseb oma muusikukarjääri juurde ega näe ka seda, kas ta suudab end vabastada narkosõltuvusest, kuid lootust on, sest ta kirg muusika vastu on säilinud.  Ma ei taha siin ka lõppu täiesti ära rääkida, kuid kindlasti pole sel filmil Hollywoodi-tüüpi muinasjutuliselt ilusat lõppu. Tahan näidata, et on lootust. 

Arvestades Ühendriikide koolikogemust ja mainekat produktsioonikompaniid Magnolia Pictures, kas poleks olnud tasuvam teha see film hoopis USA-s? Kuivõrd oleks see erinenud ja kas püüdsite selle filmi kaudu ka Türgi noori talente esile tuua? 

Ma olen Türgist pärit ja kuna sain Istanbuli tagahoovidest ka inspiratsiooni selle filmi tegemiseks, siis tuli see teha seal. Pealegi poleks see tulnud samasugune kui ma oleks selle teinud Ühendriikides. Kui jälgite seda, millest nad filmis laulavad, annab see kogu loole lokaalset sügavust. Ma puudutan neid teemasid ka filmis ja tähelepanelik vaataja saab laulusõnadest palju informatsiooni. Näiteks see, kuidas nende perekonnad nende muusikasse suhtuvad, religioosne surve konservatiivse ühiskonna poolt, mille all peavad noored oma muusikat tegema, muusikat peetakse saatana kätetööks ja nii edasi. See ei kehti Ühendriikides.

Samuti on siin selge vahe narkokultuuris. Vaesed kasutavad kanget ja odavat bonzaid, rikastel on kokaiin. Vaestes linnaosades on märgata ka sotsiaalset diskrimineerimist.

See mudel on väga selgelt filmis välja toodud. Kuidas leidsite osatäitjad?

See oli raske protsess, sest peaosatäitja pidi oskama hästi räppida ja mängida ka narkootikumide üledoosi stseeni, lisaks pidi ta olema noor, stsenaariumi järgi 19-aastane.  Olingi valiku vahel: kas võtta räppar või näitleja. Käisin valikus läbi mitmeid räppareid, kuid ei leidnud vajalikku näitlemisoskust. Näitlejate hulgast ei õnnestunud samuti kaua aega leida sobivat, aga meie näitlejavaliku meeskonnast oli ühe tüdruku lähedane sõber Oktay Cubuk, kes Fehmi rolli sai, seega meil lihtsalt vedas.

Otsisin Fehmi osatäitjat poolteist aastat ja Oktay polnud ei räppar ega näitleja, tema senine esinemiskogemus piirdus vaid ühe kõrvalrolliga telesarjas, kuid sealgi ei pidanud ta näitlema. Sellele vaatamata o temas loomulik näitlejaanne. Pealegi ta armastab räppi ja tegi rolliga kõvasti tööd, nii palju, et selle aasta jooksul, mil me koos töötasime, pani ta kokku oma räppigrupi ja on valmis saanud ka esimese albumi. 

Kas võttekohtadeks oli seesama linnaosa, kus eelnevalt töötasite? 

See polnud sama linnaosa ja meil tuli sellele välja mõelda ka fiktsionaalne nimi, sest kohalikud elanikud ei soovi, et nende kodutänavaid kujutataks narkourgastena.

Miks valisite oma filmile võistluskavaks just Pimedate Ööde filmifestivali, valikuvõimalusi oli ju teisigi? 

Tallinn valis meid! Ma olen väga rõõmus, sest see on suurepärane festival paljude kasulike kontaktide ja loodetavasti ka tänuväärse publikuga. Ootan väga Tallinna vaatajate reaktsioone filmile.