"Hüvasti, NSVL"

Priimägi tõdes, et Soomes resideeruv Eesti režissöör Lauri Randla on tegelikult hakkama saanud päris vaimuka filmiga.

"See maailm on ju meile tuttav nii päriselust kui ka filmidest. Selline 80ndate Nõukogude Eesti absurdikomöödia võtmes lahtimuukimine on "ENSV" kaudu vägagi selge. Ta läheb natuke sama rada, aga samas on see tema enda autobiograafilistel sündmustel põhinev lugu."

Kuigi lugu annaks keerata ka traagiliseks, on "Hüvasti, NSVL" Priimägi sõnul siiski nostalgiliselt koomiline, läbi mille räägitakse ka tõsisematest asjadest. "Aga ta jääb ikkagi toonilt kergeks ja on ennekõike meelelahutuslik."

Kuigi filmis astuvad üles nii tuntud kui tundmatud Eesti näitlejad, on põhirõhk tema hinnangul ikkagi lastel, kelle tuntumad päevad on veel ees. "Seda on huvitav vaadata, sest mitmed Eesti filmid on lapsstaaridega ennast püünele toonud."

"Alljumalad"

Chino Moya on Priimägi hinnangul selgelt visuaalne režissöör. "Alljumalad" on ka tema esimene film.

"See võiks olla Nõukogude liit mõne aja pärast, kui see oleks kestnud. Üsnagi karm maailm on siin loodud. Düstoopiline tulevik, kus eriti lahendusi ei anta. Siin on palju lühilugusid, mis otsapidi omavahel kuidagi kokku puutuvad," kirjeldas ta.

"Huvitav on see, et seda maailmakorraldust meile ei selgitata ja tundub, et seal ei olegi mingit korda. Kõik kord on ära lagunenud ja inimesed lihtsalt vegeteerivad päevast päeva ja proovivad künismi ja tugevama õiguse pealt lihtsalt ellu jääda."

Priimägi tõi välja, et keda huvitab, siis tunneb filmist ära Narva Kreenholmi või Laagna tee. Ühtlasi on filmis väga naljakas rollis Katariina Unt. "Oma väikesed Eesti-momendid on ka."

Ta lisas, et ei tasu ka närvi minna, kui mõne tegelasega olukord justkui ei lahene. "Kõik selle saab ju juurde mõelda, mida ekraanil ei näidata. Samamoodi saab selle maailma konstrueerida ja ette kujutada, mis maailmas seal elatakse."

"Veel üks hingetõmme"

"Veel üks hingetõmme" on Türgi režissööri film Türgi getoräpparitest, kes proovivad eluga hakkama saada ja muude probleemide hulgas võitlevad ka narkoprobleemiga.

"On üks sünteetiline droog bonsai, mis on seal väga suur sotsiaalne probleem. Aga film ise on üsnagi elav ja näitab noorte poiste püüdu end räpiga kaardile panna."

Filmis on Priimägi sõnul võrdlemisi palju muusikat. "Aga mitte liiga palju." Samuti on äge kuulata filmis türgi keelt ja kõigest ei peagi aru saama, mis nad seal räpivad.

"Flow, riimid ja rütm – seda saab nautida ka nii, et sa ei saa lõpuni sõnadest aru. Režissöör ütles, et seetõttu ta tõlkimisel väga palju riimide jm väga palju vaeva ei näinud. Ta pani lihtsalt tähendused kirja ja kõla ning rütm peaks tulema otse türgi keelest," kirjeldas ta.