PÖFFil esilinastub Liivo Niglase dokfilm "Keelepäästja", mis räägib Eestist pärit Indrek Pargist, kes on tegelenud indiaani keelte uurimisega üle kümne aasta. Praegu kirjutab Park üles Missouri jõe ääres Põhja-Dakota preerias elavate mandanite keelt. Ta on elanud ka kuus aastat Tiibetis.

Ta on seisukohal, et erinevad keeled rikastavad maailma. "Kui lugeda Piiblist lugu Paabeli tornist, siis Jumal vaatas, et see ei ole hea, kui kõik räägivad ühte keelt," rääkis Park. "Siis hakatakse liiga suuri asju ette võtma, nagu suured keeled ja suured riigid praegu võtavadki."

Indreku ema on inglise filoloog ning isa paljud töökaaslased rääkisid vene keelt. Kui kodus oli midagi vaja varjus hoida, rääkisid vanemad Indreku kuuldes vene või inglise keelt. Need olid Indreku esimesed kokkupuuted võõrkeeltega.

Kuueaastaselt rääkis ema Indrekule esimest korda indiaani keeltest. "Mulle pakuvad huvi sellised keeled, mida ei ole eriti kirjeldatud," ütles keelepäästja. "Inglise, hispaania või hiina keelt tüütuseni kirjeldatud ja peab palju vaeva nägema, et nendest doktoritöö kirjutada. Samas, kui ma lähen üles kirjutama mingit keelt, millega on teised keeleteadlased ainult pisteliselt kokku puutunud, siis vähemalt algul on mul iga mõne tunni tagant heureka-moment."

Pargi sõnul huvitab tänapäeva keeleteadlasi kahjuks enim keele võime, see, mis me ajus toimub, ja vähem see, kuidas konkreetseid keeli räägitakse. Ta loodab, et asi muutub.

Indrek Park võrdles keeleteadlast automehaanikuga, kes teab, mis toimub kapoti all. Seejuures ei ole siiani teada, kust inimkeel alguse on saanud. "Pea iga nädal ilmub mõni raamat, kus keegi tuleb välja julge teooriaga keele alguse kohta," muigas keeleteadlane. "Ma olen loobunud nende lugemisest."

Seevastu on põhjalikumaid grammatikaid kirjutatud ainult 15 protsendile maailmas kõneldavast umbes 7000-st keelest. "Umbes kahte tuhandet keelt on kirjeldatud paarileheküljelise sõnavaraloendiga või üldse mitte. Ülejäänud jäävad sinna vahele."

Seega, kuna maailmas on kaks tuhat keelt, millest me ei tea eriti midagi, siis kobab keeleteadus Indrek Pargi hinnangul alles pealispinda. "Jõuaks ainult need keeled enne ära kirjeldada, kui nad välja surevad," loodab ta, tuues välja, et on umbes 1500 keelt, mida 20 aasta pärast arvatavasti ei räägi ükski inimene. "Maailmas kaob iga kahe kuu tagant üks keel, aga vahel sureb nädalaga kolm keelt."

Park ei ole sada protsenti nõus Sapir-Whorfi teooriaga, aga ütleb, et kui keel ka ei mõjuta meie mõtlemist, mõjutab ta kindlasti meie käitumist. Näiteks mandariini keeles on toonid, "ma" tähendab vastavalt hääletoonile ema, hobune, kanep, küsima või veel muudki. "See mõjutab luulet, muusikat ja paljud muud," sõnas Park. Samuti avaldub hiinlastel teisiti düsleksia.

Indrek Pargi tee indiaani keelte säilitajana algas 2006. aastal Põhja-Dakota reservaadist, kus ta lubas inimesi vajadusel aidata. Nüüd on ta kirjutanud lakota keeles keskkooliõpikuid, kirjutanud doktoriväitekirja hidatsa keelest ja õpetanud koolis arikara keelt.

"Aastal 2014 helistas mulle üks sõber hõimust ja ütles, et nüüd ongi häda käes. Et mandani keelest on üks inimene alles ja ta on 83-aastane. Ma vastasin, et kunagi sai lubatud ja siin ma olen," jutustas Park, kes ongi sestsaati mandani keelt üles kirjutanud. Nüüd on noori, kes mingil tasandil seda keelt oskavad. "Tulemust on näha," kinnitas Park. Tulemuseks on ka see, et mandani-hidatsa klann adopteeris Indreku ja tseremoonial sai ta nimeks Tiirlev Kotkas. Siiski ei pea ta end indiaanlaseks, selle teesklemist panevad kohalikud pahaks.

Park meenutas ka seda, kuidas eurooplased Ameerika vallutasid: abiks rõuged, mille vastu polnud põliselanikud immuunsed.

Pisut oli juttu ka eesti keele eripärade kadumisest. Pargile on kõrva ja silma jäänud, et enam ei osata kasutada umbisikulist tegumoodi. "Selleks, et võita" asemel öeldakse "kui sa tahad võita" või "kui inimesed tahavad võita". Need mõlemad on anglitsismid. Samuti kraabib tal kõrva, et iga asi "töötab", selmet öelda "on tõhus".

Kultuurisoovitus: Park soovitab kõigil õppida mõnda keelt, eesti keelest võimalikult erinevat. "Iga õpitud keel lükkab alzheimerit või dementsust viis aastat edasi."

Teiseks, lugeda läbi mõni eesti murdes kirjutatud raamat, näiteks Mats Traadi "Puud olid, puud olid hellad velled" tartu keeles või setu keelde tõlgitud Andrus Kivirähki: "Miis kiä' tiidse hussisõnnu".