Seekordne saade sai inspiratsiooni klipist, kus šimpans koristab Tallinna Loomaaias harjaga oma puuri.

"Oli tore näha, et tegelikult me oleme nii sarnased," sõnas zooloog Tiit Maran video kohta, mis levis üle maailma ja mille peale võtsid ühendust uudisteagentuurid Argentiinast Jaapanini, Reuters teiste seas.

Maran meenutas seika, kus ta jalutas külla tulnud tuttavaga loomaaias ning tolle kuueaastane tütar kohtus loomaaia murul šimpansiga, kellega talitaja parasjagu vabalt ringi kõndis. "Laps ja šimpans hakkasid omavahel mängima nagu kaks eri keeltes rääkivat last, kes ei saa üksteisest aru, aga nad saavad aru, kuidas mängida. Uperpallitamine ja üksteise tagaajamine kaotas nende kahe vahel piiri ära," rääkis Maran.

Delfiinid, elevandid, šimpansid, loetles Maran eriti intelligentseid loomi. "Aga näiteks probleemi lahendamisel rotid löövad inimesi," lisas ta, kes ise on aidanud edukalt käima lükata veel ühtede arukate loomade, naaritsate päästmise kava Hiiumaal.

"Kui me lähtuksime sellest, et loomade loomaaias pidamise ainus mõte on pakkuda meelelahutust inimestele, siis oleks raske leida loomaaedadele moraalset õigustust," lausus zooloog, kelle sõnul tekib õigustus esiteks sellest, et loomaaiad on ka haridusasutused, mis aitavad mõista loomade käitumist vabas looduses ning teiseks aitavad loomaaiad hoida loomade liike alles. Seejuures on muidugi tähtis tingimus loomade heaolu.

Maran nimetas inimkonna probleemiks seda, et kultuurmaastik on kasvanud nii tohutuks, et me ei taju enam, et seal kuskil on veel veidi alles ka looduslikku keskkonda, millest me sõltume.

Jagades maailma kaheks: loodus ja mitteloodus ehk inimloodu ehk laiemalt kultuur, tuleb tuua mängu mõiste "looduskultuur", mis aitaks mõista looduse ja kultuuri vahekorda. "Põlisrahvastel oli looduskultuur keskse tähtsusega, aga praegu hakkab looduskultuuri osa liiga väikseks jääma," märkis Maran.

Kaugel pole veel aeg, kus Euroopa loomaaedades demonstreeriti tsiviliseeritud inimestele põlisrahvaste esindajaid. See oli 19. sajand ja avastatud maade inimesi hoiti puuris.

"Illusoorne on arusaam, et me saame oma tehiskeskkonnas eksisteerida sõltumata sellest, mis jääb väljapoole ehk loodusest," rõhutas Tiit Maran. Meil ei ole enam palju valikuid jäänud, ütles Maran, kui me räägime kliimasoojenemisest, elurikkuse kadumisest, plastireostusest, kõrbestumisest, energiakriisist.

"Jääb mulje, et meil oin hästi palju erinevaid kriise," ütles Maran. "Tegelikult on see meie praeguse kultuuri narratiivi kriis, mis tuleb vastuolust biosfääri ja selle vahel, kuidas meie end selles biosfääris näeme. Meile tundub, et see biosfäär on lõpmatu, et me võime lõputult tarbida ja kasvada. Aga midagi pole teha, piiratud ruumis ei saa kasvada."

Tema sõnul on aeg lasta käiku näiliselt hullumeelsed ideed. Näiteks anda loodusobjektidele õigused, nagu on inimõigused. Näiteks tselluloosikombinaadi puhul räägiti majanduslikust kasust, aga arvestada võinuks Emajõe õigustega. Loodusobjektidel oleksid sel juhul eestkostjad, kes esindaksid nende õigusi. Debatte ja katseid sel teemal juba maailmas on, Eestis veel mitte, kuigi meil on põhiseaduses kirjas, et keskkonnale tekitatud kahjud tuleb hüvitada. (Kuigi pole kirjas, kellele.)

Me peame mõistma, et meist erinevad eluvormid on ka elus, rääkis Maran. Abi oleks näiteks etoloog Frans De Waali tööde lugemisest, kes näitab, et kõik elusorganismid on tunnetajad. Sääse lööb Maran siiski maha. "Alati tuleb mõelda, mis on mõistlik ja mis mitte," lausus ta.

Loomulikult vajab inimene eluks ressursse, aga Marani sõnul peaksime põlisrahvastelt õppima mitte raiskama. Selleks tuleb näha end loodusega koos.

Kultuurisoovitus: "Minge metsa, proovige peast välja visata kõik, mis te olete õppinud, vaadake seda ilu ja põimitust ja mõelge, et te olete selle osa. Kui selleks pole aega, tulge loomaaeda ja vaadake loomale silma ja mõistke, et see loom näeb samal ajal ka teid."