Ain Lutsepp: kus me näeme praegu poliitikas vaimu ja jõudu? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold / ERR

Näitleja Ain Lutsepp ütles "Plekktrummis", et teda ei kallutanud näitlejatöö kasuks otsustama mitte "Kevade" ega "Suvi", vaid Tarkovski "Andrei Rubljov".

Põhjuseid kutsuda saatesse Ain Lutsepp oli terve virn. Voldemar Panso 100, Draamateater 100, Arvo Kruusemendi filmist "Kevade" 50 aastat ja Lutsepa enda Draamateatri staaž 40 aastat.

Lutsepp sai Eesti teatriloo teise Panso preemia 1979. aastal. Preemia tõi reisi Bulgaariasse ülemaailmsele teatriinstituutide festivalile, mida esimest korda peeti sotsialistlikus riigis.

"See, mis ma seal nägin, oli imeline," meenutas Lutsepp. Nädala jooksul nägi ta seitset etendust, millest sai indu teatrit teha. Kaasa aitas kohtumine prantsuse korüfee Jean-Louis Barrault'ga, kelle raamatuid Lutsepp oli lugenud.

Lutsepa näitlejatee algas ühest küljest nagu iseenesest, teisest küljest mitte eriti libedalt. "Kevades" ja "Suves" oli Tõnisson juba tehtud, aga Ainil polnud vähimatki kavatsust näitlejana jätkata, vaid töötas autojuhina ja oli sellega rahul.

"Mul oli aukartus näitleja elukutse ees," tunnistas Lutsepp, kes ei allunud ka veenmistele minna lavaka katsetele. Siis sattus ta vaatama Tarkovski filmi "Andrei Rubljov".

"Siis minuga juhtus midagi," tõdes Lutsepp, kes lõpetas lavakunstikateedri 9. lennu 1980 ning asus kohe tööle Draamateatrisse.

Enne lavakunstikooli oli Lutsepp Pansot Kivimäe poisina kohanud sageli Kivimäe jaamas ja saunas, tihti oli Panso koos oma sõbra Jüri Järvetiga. Ta tajus juba siis, et need on erilised tüübid ja hiljem on Panso lavastustest jäänud Lutsepale eriti eredalt meelde "Inimene ja inimene".

Lutsepa sõnul kannavad Panso lavastused ja raamatud Stanislavski õpetust, mis on maailmas üks tähtsamaid teatrikäsitlusi. "Alati küsida: milleks?" võttis Lutsepp hästi lihtsalt Stanislavski õpetuse kokku. "Tegevusliku alusena on milleks parem kui miks?" Aga selleks, et teha, peab näitleja ise leidma lähenemise, lisas Lutsepp.

Ain Lutsepp "Plekktrummis". Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Näitleja töö endaga, näitleja töö rolliga ja eetika olid Panso kolm vaala. "Sa pead leidma oma vead," nentis Lutsepp. "Merle Karusoo rakendas tudengite peal äärmiselt süstemaatilist lähenemist. Näiteks käed segavad. Aga ühel hetkel nad hakkavad su juures orgaaniliselt tööle. Samamoodi tuleb tööd teha häälega, et instrument töötaks. Tuleb hingata õigesti, võibolla käia jooksmas."

"Lavastaja aitab, ise tuleb teha tööd," sõnastas Lutsepp. "Kui lavastaja teeb õige märkuse, siis see inspireerib ja sa hakkad tajuma ruumi ja lavastuse tervikut."

Lutseppa on kiidetud lavapartnerina. Ta tõi saates esile, et tal on olnud laval erilisi hetki Roman Baskini, Maria Klenskaja, Martin Veinmanniga.

"Aga mul on olnud ka etendusi, kus ma lihtsalt seisan mehaaniliselt laval, räägin, räägin, ja ainult ootan, et millal see etendus lõpeb," ütles Ain Lutsepp. "Siis on midagi valesti läinud. Seda elab näitleja isiklikult ka läbi. Ükskord pärast sellist korda läksin koju, ei osanud midagi teha, läksin metsa, jooksin end hingetuks. Et saada sellest lahti. On teisi võimalusi ka, võib alkoholiga proovida, vahel aitab, vahel mitte. Aga sa tajud, et sul on vaja seda asja uuesti teha, olukord laval tuleb talutavaks muuta. Tuleb leida endaga rahu."

Saatejuht Joonas Hellerma meenutas hiljutist taksosõitu, kus roolis istus endine näitleja. Too taksojuht meenutas, kuidas omal ajal näitlejad nagu Rein Aren ja Aarne Üksküla ei saanud lavalt tulles pikalt rollist välja, vaid jäid garderoobi.

"Kuidas jääda näitleja kutse juures endaks?" küsis Hellerma. "Head tekstid toidavad sind ka pärast etendust," vastas Lutsepp. "Aga see on tõsine asi, et teatud teemad jäävad sisse. Seda lavakunstikoolis ei õpetata. Näitleja töö on selline, et jälgi jätmata ei möödu."

Ain Lutsepa 40 Draamateatrisse tekkis vahepeal Vabaerakonna ja riigikogu paus. "Ma tõesti mõtlesin, et äkki mul õnnestub midagi muuta või paremaks teha," kostis Lutsepp. "Ma olen üldiselt raske kohaneja. Ma nägin, et maailmavaateline piiratus on suur ja palju inimlikkust on kaduma läinud. Ma ei suutnudki seal kohaneda," sõnas Lutsepp riigikogu kohta.

Lutsepp meenutas, et kunagi palus president Lennart Meri tal soovitada lavastusi, kus oleks nii vaimu kui jõudu. "Nüüd ma küsiksin, kus me näeme praegu poliitikas vaimu ja jõudu?" märkis Lutsepp.

Kultuurisoovitus: "Kaks raamatut on mind väga puudutanud. Üks on jaapanlase Saigyō "Mägikodu" Alari Alliku suurepärases tõlkes. Siin on suurepärane eessõna, mis vääriks eraldi käsitlemist. "Kas inimesed, kes maailmast loobuvad, ikka loobuvad, või loobuvad ainult need, kes kunagi ei loobu," tsiteeris näitleja.

Teine on itaallase Carlo Rovelli "Aja kord". Ta on kvantfüüsik, kes tegeleb kvantgravitatsiooniga. Teda on võrreldud Stephen Hawkingiga. Kes tahab mõista aja olemust, siis see raamat oleks suurepäraseks lugemiseks."

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: