Tanel Toom ei ole salanud, et keskkoolis jättis ta kohustusliku "Tõe ja õiguse" lugemata. Ta leidis, et just hiljem, täiskasvanueas selle raamatu lugemine aitas seda sügavamal tasandil mõista.

"Väga paljudel inimestel on see mulje või teadmine sellest raamatust kuskilt keskkooli tasemelt. Kui mina seda lõpuks lugesin ja vaimustunult inimestega sellest rääkisin, siis ma sain aru, kui vähe sellest loost tegelikult teatakse. Umbes nii, et kuskil põllul mulla sees müttamine, mingid vanainimesed – sest maal elavad ju vanainimesed," rääkis ta.

"Aga need on noored inimesed – Krõõt on 20 ja Andres 29 kui nad Vargamäele saabuvad oma elu alustama, oma unistust täide viima. Krõõt sureb kui ta on 26, 26-aastane inimene sureb tööst kurnatuna neljanda lapse sünnitamisel – juba sellised lihtsad faktid, mis on ju raamatus tegelikult olemas."

"See emotsioon või tunne, mis mind valdas – ma sain nagu litaka, kui ma selle raamatu lõppu jõudsin. Seal on nii palju üllatavat. Seal oli nii palju asju, mida ma ei oleks sellest raamatust uskunud selle põhjal, mis sellest räägitakse. Need tsitaadid, mis tihti kontekstist välja rebituna ette laotakse – kui teistsugune tähendus juba nendel lausetel raamatus on," kirjeldas Toom.

Tanel Toom "Plekktrummis" 18. veebruaril. Autor: Kairit Leibold/ERR

"See lugu üldse – lugu on ju kõige olulisem minu kui loo jutustaja jaoks. See lugu läks mulle kohutavalt korda, see on niivõrd hea lugu. Peategelane teeb niivõrd suure arengukaare, mis on ka filmi puhul väga oluline, et selline asi toimuks. Ma sain kohe aru, et sellest ei ole absoluutselt lihtne filmistsenaariumit kirjutada, aga see ka omakorda käivitab ju."

Areng, mille peategelane Andres Paas läbi teeb, ei ole sugugi positiivses suunas. Saatejuht Joonas Hellerma küsis Toomilt, mis talle selle tegelaskuju sümpaatseks tegi.

"Just sellise inimese lugu tulekski vahel jutustada. Seda lugu võib võtta ka hoiatusloona. Tegelikult ka ju paljudele muinasjuttudele on hiljem see happy end juurde kirjutatud. Ka "Punamütsike" lõppes sellega, et ta söödi ära ja kõik. Hiljem on see osa juurde kirjutatud, et tulid jahimehed ja lõikasid kõhu lahti. See oli kirjutatud algselt sellisena, et see töötaks lastele, et nad ei läheks võõrastega kaasa jne," selgitas ta.

"Mind ennast puudutavad lood, mis jäävad kuidagi sinu sisse. Kui siin oleks ilus ümar happy end, et Andres saaks oma valedest sammudest aru ja paluks kõigilt vabandust – ma ei tea, kas ma oleks tahtnud sellest filmi teha ja kas sellest raamatust räägitaks nii palju ja kas ta oleks üldse kohustuslikus kirjanduses."

Tanel Toom "Plekktrummis" 18. veebruaril. Autor: Kairit Leibold/ERR

Toom ütles, et tema kui režissööri jaoks oli ainus võimalus elada oma peategelasele kaasa algusest lõpuni ja kogu aeg. "Ma loodan, et vaataja ka seda teeb. Sa ei pea ilmtingimata seda peategelast palavalt armastama, aga sa pead aru saama, miks ta selline on ja selliseks muutub. Ma loodan, et vaatajal on Andresest lõpuks kahju, et ta kõigi nende sündmuste ja enda karakteri tõttu selliseks muutunud on."

"Ühest hetkest hakkabki see lumepall niimoodi veerema, et sa elad talle kaasa "ei ära tee", aga ta teeb seda ikka. See on selle mehe tragöödia ja tragöödiat on ju põnev ja ärev vaadata. Need ohud, mis kaasnevad sellega, mida ta teeb – me oleme sellest kõigest ju teadlikud, aga inimesele tuleb seda valusal moel näidata. Ma usun, et paljud inimesed tunnevad ennast Andreses ära, vähemalt mina küll," lisas ta.

Toomi ennast iseloomustab peategelasele sarnane jäägitu pühendumine tööle ja ta tunnistas, et tal on endalgi veel vaja õppida, kuidas selles järelandmisi teha.

"See ongi selle juures kõige valusam. Ma väga tahaksin, aga ma tean, et ma ei oska seda teha. Ma loodan, et ma õpin niimoodi elama. Filmi tehes – kuni ma seda teen, mulle midagi muud pähe ei mahugi. Ja siis ma vabandan ennast välja sellega, et kui ma selle valmis saan, siis ma olen päriselt vaimselt ja emotsionaalselt olemas oma lähedaste jaoks, inimeste jaoks, keda ma tõesti väga armastan."

Tanel Toom "Plekktrummis" 18. veebruaril. Autor: Kairit Leibold/ERR

"Aga ikkagi on nii, et kui kuskil raamatutes või küsitlustes küsitakse inimestelt nende viimastel elutundidel, et mida nad kahetsevad või teistmoodi teeks, siis enamus neid vastuseid on täpselt samad – oleks võinud vähem tööd teha ja olla rohkem koos inimestega, keda ma armastan ja neile ka öelda seda, et ma neid armastan," sõnas ta.

"Paradoks, et ma olen ka väga seda usku, et sa ei saa kedagi teist õnnelikuks teha enne, kui sa ise ei ole õnnelik või tervik. Film on niivõrd suur osa minu elust, et kui ma ei saa teha seda selliselt nagu ma tahan – andes seda tehes endast kõik, siis ma ei ole õnnelik. See ongi jube segane, valus teema."

Rääkides sellest, et üks filmi iseloomustav märksõna on valu, tsiteeris Hellerma Tammsaaret, kes on ise oma teost kommenteerides osutanud, et kõige enam hämmastab teda see, et maailmas ei saa olla täielikku õnne. Isegi kui keegi kusagil on õnnelik, siis ei kao sellest kannatus ja valu. Toom selgitas, et tema jaoks on see universaalne emotsioon, mis annab paljudele samastumisvõimaluse.

"Me kõik oleme seda tunnet ju tundnud, vähemal või rohkemal määral. Me oleme sellega tuttavad, aga ei taha seda tunda. Mõnikord võib-olla tahame ka, on ka selline magus valu. Valu on alati sinu sees olemas ja see jääb sinu sisse. See on kestvam emotsioon. Valus on ta ainult siis, kui sa ise suhestud sellega, kui sa leiad paralleeli enda elust. See on kõige olulisem üldse loo jutustamise juures, et inimene leiaks sealt midagi sellist ja näeks, et tema on samasugune."

Tanel Toom "Plekktrummis" 18. veebruaril. Autor: Kairit Leibold/ERR

Kommenteerides seda, kas "Tõde ja õigus" ka rahvusvahelise publiku ette jõuab, ütles Toom, et hetkel veel filmitegijad sellega tegelenud ei ole, kuivõrd kogu energia on läinud filmi kodumaise publiku ette toomisele. Samas on sellel lool tema sõnul potentsiaali kõnetada palju laiemat publikut.

"See on ka üks nendest asjadest, mis mind selle loo juures paelus ja üllatas, et see on niivõrd universaalne, et see ei ole oluline, kus see lugu toimub. Jah, meil on alguses tiiter "1872, Kõrvemaa", aga see ei mängi selles mingit rolli, selles esimeses osas pole isegi midagi Eesti Vabariigiga seotut, see on puhtalt inimestevaheline draama ja see sama lugu võiks ükskõik kus toimuda," märkis Toom.