Ema Theofili: kui me harjuks rohkem andeks paluma, oleksid paljud asjad lihtsamad
"Plekktrummi" saatekülaliseks oli Saaremaa Püha Eelkäija Skiita nunn ema Theofili, kellega vesteldi kristlikus maailmas alanud paastuajast ja elust kloostris.
Esmaspäev oli kristliku maailma jaoks suure paastu esimene päev, mis kestab kuni lihavõttepühadeni. Ema Theofili rääkis "Plekktrummis", et tema kloostris tähendab see, et kolmel esimesel päeval loobutakse toidust täielikult ja edasi hoidutakse sellistest toiduainetest nagu õli, kala, liha ja piimatooted. Kuid paastu mõte ei ole mitte ainult askeetlik toidulaud. "Paastuajal me pöörame sama palju tähelepanu ka oma vaimule. Samal ajal kui me hoidume toidust, püüame hoiduda ka halbadest kommetest. Ja ühte aspekti teisest eraldada või lahku panna ei ole õige, üht ei saa ilma teiseta teha," ütles ta.
Päev enne suurt paastu tähistatakse andeksandmise päeva. "Andeks on meil alati paluda, sest me ei tea kunagi, kuidas me kedagi solvame – oma sõnaga, pilguga, mõttega või oma kriitikaga, mida me võib-olla välja ei ütlegi, aga oma südames hoiame ja soojendame. Ma arvan, et kui meie huuled harjuksid rohkem ütlema "anna mulle andeks", siis oleks paljud asjad lihtsamad. Aga mulle tundub, et tänapäeva elus see sõna isegi ehmatab inimesi. Meil on selline komme, et kui inimesed tulevad meie juurde kloostrisse külla ja me neid ära saadame, siis me ütleme "andestage" ja ma olen näinud päris ehmatavaid suhtumisi, et oi, kas midagi on juhtunud? Ei ole midagi juhtunud, aga lihtsalt andestage," selgitas ema Theofili.
Andestus võimaldab inimestel muutuda. "Kui inimene teab, et tema on ekslik, siis ta teab, et ka teine inimene on ekslik. Kui inimene tahab end parandada või muutuda, siis me võiks tal seda lubada. Nii nagu me tahame ise paremaks saada ja nagu me ei taha, et meid ei meenutataks läbi nende vigade, mida me tegime 16-, 20- või 30-aastaselt, me peaksime lubama, et teine inimene võiks paremaks saada. Ma pole näinud veel ühtki inimest, kes ütleb, et ta ei taha paremaks saada, vaid järjest hullemaks minna," rääkis ta.
Paastuajal veedetakse kloostris tavapärasest veelgi rohkem aega kabelis ja kirikus ning tegeletakse sisekaemusega. Ema Theofili kinnitas, et ka nunnadel on, mille üle järele mõelda: "Me oleme samasugused inimesed nagu kõik teised – oleme egoistlikud, auahned, me oleme laisad, me valetame. Me teeme kõiki samu asju. Me ei tee midagi vähemat ega rohkemat kui kõik inimesed, mitte otseselt, aga need asjad juhtuvad südames."
Saaremaa Püha Eelkäija Skiita kloostri uksed on avatud kõigile külalistele, seda enamasti päikesetõusust päikeseloojanguni ja nunnad puutuvad kokku paljude inimeste ning nende muredega. "Ma arvan, et tänane maailm ei ole teistsugune, kui oli eilne või üleeilne või ka üleüleeilne maailm. Kui inimene saab teise inimesega kokku, siis tal on alati sees üks küsimus ja see on – "Kas sina oled minu jaoks?" Ma ei mõtle, et kui kokku saavad mees ja naine. See küsimus – kas tahame või ei taha – on iga kohtumise taga. Tundub, et inimesed võivad olla pettunud või mingitel aegadel rohkem haavatud, aga ma ei arva, et tänapäeva inimeste vajadused on teistsugused kui olid vana aja inimeste vajadused," ütles ta.
Nunnaks saamine on sama radikaalne otsus kui abiellumine
Ema Theofili jagas saates ka oma nunnaks saamise teekonda. "Ma olen väga kirikukauges kontekstis kasvanud. Ma ei oska öelda, kust mul selline mõte tuli, et ma võiksin sellega hakkama saada. Keegi ei ole mulle seda kunagi soovitanud, ka siis, kui ma tegin oma esimesi samme usus, ei öelnud keegi mulle kunagi, et me arvasimegi, et sinust saab kunagi nunn. Ma parafraseerin, et kahtlemata ei ole ma hea nunn, aga ükskõik, mida muud ma ka teeksin, teeksin halvemini. Mul ei ole kindlat aega või kohta, kus mul tuli pähe mõte, et ma võiks saada nunnaks. Ometi oli see igatsus millegi parema, tõelisema, pühama järgi."
Enne seda kui ta jõudis ortodoksse usu ja kloostrini, oli ta oma vaimseid otsinguid alustanud hoopis luterlasena ja oma nunnaellu astunud birgitiinina katoliku kloostris Roomas. Tema sõnul ei olnud nunnaks saamine radikaalsem samm kui näiteks abiellumine. "Kui keegi otsustab pere luua, siis see on ka väga radikaalne samm. Ta on otsustanud oma elu teise inimesega siduda, võib-olla on ka laps, keegi kolmas, neljas, viies, kuues. See on väga radikaalne ja tagasipöördumist ei ole. Mina ei arva, et see oleks radikaalsem kui abielluda või teise inimesega koos elada," ütles ta.
Toimetaja: Marit Valk / Kaspar Viilup
Allikas: "Plekktrumm"