Äsja esietendus Tallinna Linnateatris Diana Leesalu lavastatud Per Olov Enquisti "Vihmausside elust", mis oli järjekorras tema 12. lavastus. "Ma otsisin seda materjali jupp aega, sest ma olin pärast oma viimast lavastust sellises seisus, kus tundub, et kõik on halb. Ma arvan, et vahel tuleb igal lavastajal seda ette, et kõik tundub halb, ükski teema ei tundu köitvat ja igal pool näed mingeid vigu. Nii kui ma seda lugesin, siis esimese paari lehekülje järel sain juba aru, et see on see materjal," rääkis ta.

Varem on Eestis selle loo lavale toonud Merle Karusoo 1986. aastal. Leesalu rääkis, et ei lasknud end eelneval versioonil kuigi palju mõjutada, kuid oma lugu oli tal selle kohta küll: "Kui ma esialgu lugesin selle näitemängu sisu kohta, siis ma läksin Raamatukoi poodi ja tahtsin saada eksemplari, et seda lugeda ja ma sain praakeksemplari, kust olid vahepealt suured lõigud puudu. Isu teada saada, mis nendes lõikudes juhtub, oli nii suur, et ma otsisin seda internetist ja siis avastasingi, et ERRi arhiivis on 32 aastat tagasi tehtud lavastuse video üleval. Ma tutvusingi selle tekstiga nii, et jupp aega vaatasin Merle Karusoo lavastuse videot ja siis lugesin järgmise osa edasi. Aga see ei mõjutanud mind tegemise ajal, pigem pärast esietendust, sest on väga suur hulk inimesi, kes on seda esimest versiooni näinud ja paratamatult on nii, et kui mingi asi on sulle ühes versioonis ära näidatud ja mingid otsused ära langetatud, siis kui teha nüüd erinevalt, siis need, kellele on hinge läinud see esimene, tunnevad ennast petetuna."

Üldinimlik lugu armastusest

"Vihmausside elust" räägib Leesalu sõnul eelkõige armastusest. "See lugu räägib Taani kultuuritegelastest, kellest ühte me teame, see on Hans Christian Andersen, kes ühel õhtul läheb külla Taani kuningliku teatri esipaarile Johanne Luise Heibergile ja tema abikaasale, kes on ka Taani kuningliku teatri direktor. Kõige lihtsamalt öeldes on see üks saatuslik vestlus kahe inimese vahel ühel õhtul. See kõik, mis selle vestluse käigus juhtub, muudab neid kahte inimest väga palju," rääkis ta näidendi sisust.

Teatritükk algab peategelase luhtunud kõnega teemal "Armastus võidab kõik." "See on kahe otsaga mõte ja selle taha on ka näitemängus küsimärk paigutatud – et kas ikka armastus võidab kõik, sest armastusi on igasuguseid, mõned teevad haiget, mõned on kuritegelikud, mõned lõhuvad ja mõned inimesed ei leia endas üldse julgust selleni jõuda," selgitas Leesalu.

"Näitemängus maalib Hans Christian Andersen kujutluspildi oma armastuse unistusest. Temal on selline pilt, et täiuslik armastus on see, kui perekond istub ümber laua, loetakse teineteisele midagi ette, arutletakse selle üle, tehakse nalja," tõdes ta ja mainis, et tal on üks mõte ka enda armastuse unistustest. "See on tõestisündinud lugu, kui ma olin 6-7 aasta vanuselt vanaema ja vanaisa juures Setomaal ja nagu ikka tehti seal palju maatööd, külast oli selleks toodud hobune. Mu vanemad olid käinud Petseris poes ja toonud mulle sealt oranžid kummikud ja me mõlemad vennaga saime karbi loomakujulisi küpsised," ütles Diana Leesalu ja lisas, et ta läks liivakasti mängima ja pani oma karbi serva peale, ühel hetkel avastas aga, et hobune sööb ta küpsiseid. "Sellel hetkel ma nägin vanaema, kes tormas sokkides maja juurest alla, karjudes hobuse peale, et ta mu küpsised rahule jätaks, mingi kulp oli tal ka käes. Hobune jõudis muidugi kõik mu küpsised ära süüa ja minu vanem vend andis pärast osa enda omadest mulle. Aga just see vanaema, kes jooksis nõlvalt alla ja vend, kes pärast mu traumat leevendas – selline ongi minu armastuse unistus, see tugivõrk, mis minu ümber on kui häda käes on."

Tekstide rohkus teeb lavastaja valiku keeruliseks

Lavastaja jaoks on õige teksti leidmine muutunud üha keerulisemaks, kuna kirjutatakse lihtsalt niivõrd palju. "Selles probleem ongi, et see tekstide kogus, mis tuleb läbi töötada, et seda ühte rosinat leida, on lihtsalt väga suur. Mõtleme näiteks saatele "Eesti otsib superstaari", kus kõik tahavad lauljaks saada ja kui palju neid päris lauljaid seal hulgas on või teatrikooli katsetele, kus kõik tahavad näitlejaks saada, aga kui palju neid päris näitlejaid seal on," nentis lavastaja ja kinnitas, et kirjutamisega on veel hullem. "Kirjutada võivad kõik, nad ei pea isegi kuhugi kohale tulema ja avaldada võivad ka kõik. See põhjustabki olukorra, kus see tekstimass on nii suur, et ei leia head sealt üles."

"Lisaks on paljud kaasaegsed tekstid läinud kas väga kultuurikeskkonna või mõne riigi ühiskonna keskseks ja isegi kui on väga meisterlikult kirjutatud näitemäng ja nii äge tükk, siis ma saan aru, et meie inimest see ei puudutaks," tõdes ta ja nentis, et vaja on üldinimlikke lugusid, mitte päevapoliitilisi või konkreetseid ühiskondi puudutavaid, selliseid, mis võiksid paarikümne aasta või poole sajandi pärast ka klassikaks saada.

Leesalu töötabki ise peamiselt klassikalise repertuaariga. "Ma olen võib-olla vanamoodsa teatri fänn, aga mulle tõesti meeldivad lood, mulle meeldib neid lugeda, teatris vaadata ja jutustada."