Kariina Laas: nutisõltuvust tekitavad mõnuainete sõltuvusele sarnased mehhanismid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

"Plekktrummi" saatekülaline oli kliiniline psühholoog ja Tartu Ülikooli õppejõud Kariina Laas, kellega arutleti nutisõltuvuse teemal.

Laas rääkis, et nutiseadmed on meie elu muutnud mugavaks ja neist ei olegi vaja loobuda, kuid on oluline märgata, kui nende kasutamisega on liiale mindud.

"Sõltuvusega on tegemist siis, kui inimene ise või teda ümbritsevad saavad aru, et see tekitab neil mingisuguseid probleeme – kas või selles mõttes, et ta ei jõua tööle, ei saa kooliasju tehtud, sotsiaalsed suhted kannatavad. Kui inimene ise saab aru, et ta kasutab liiga palju ja tal tekivad süümekad ja võib-olla ta püüab seda isegi piirata, aga ei saa sellega hakkama. Näiteks kui ta läheb puhkusele ilma nutiseadmeta ja siis tekivad ärajäämisnähud, mis on täitsa tõsised – ärevus, ärritus, halb on olla," loetles ta ilminguid, mille järgi ära tunda nutisõltuvust.

Nutisõltuvuse tekkemehhanism on meie soov kogeda naudingut. "See on meie loomulik omadus, et me naudime mingeid asju. Kui me vaatame väikeseid lapsi, siis neile on sisse kodeeritud, et nad on uudishimulikud, nad tahavad asju ise teha, nad tunnevad huvi ja kui saavad ise midagi tehtud, siis sellega kaasneb palju positiivseid emotsioone. Sõltuvus tekib samasuguse mehhanismiga, et me tekitame endale kergesti mõnutunnet, kas siis lihtsate tegevuste või ainetega – näiteks alkoholiga. Nutiseadmed ju tekitavad ka seda, et jube huvitav on, me saame pidevalt stimulatsiooni ja palju positiivseid emotsioone. Me oleme disainitud tahtma uut infot, seda vastu võtma ja seda nautima," selgitas ta sõltuvuse tekkepõhjuseid.

Uuringutes on leitud, et nutisõltlased, kes veedavad tundide viisi aega oma seadmes mänge mängides, teevad oma ajule kahju. "Ajukuvamisuuringud näitavad, et nende aju maht või aju struktuur on üsna sarnane teiste sõltuvustüüpidega. Kõige suurem häda on selles, et aju hallaine maht väheneb, need on need väikesed hallid ajurakud, mille abil me mõtleme. Kui nüüd mõelda, et sõltuvusega inimestel on halle ajurakke vähem, nende kadu on suurem, siis me saame siit järeldada, et mõtlemisvõimele see hästi ei mõju. Kui ajumaht väheneb, siis meie potentsiaal ka väheneb," rääkis Laas.

Kuidas nutisõltuvust kontrolli alla saada?

Laas selgitas, et alati on parem ennetada, kui et tegeleda juba väljakujunenud probleemiga. "Tõepoolest peaks võib-olla regulaarselt tegema inventuuri, küsima endalt aastas mitu korda, kuidas mul mingite asjadega seis on – kui palju ma joon, midagi kahjulikku söön või nutiseadmeid kasutan. Ja kui pole selle mustriga hästi, siis peaks katsuma seda muuta," ütles ta.

Laste puhul on eelkõige täiskasvanute vastutus õpetada neile enesekontrolli ja seda ka nutiseadmete kasutamisel. "Kui laps on väiksem ja talle on varakult antud nutiseade kätte, et "ah ära sega siin, meie ajame täiskasvanute juttu" ja ta on harjunud seda vaatama ning sa ühel hetkel võtad selle ära, nii et tal on oma lemmikmultikas pooleli, siis sa juba tead, et sealt tuleb kisa. Võib-olla osad vanemad vaatavadki, et las ta olla, ma ei viitsi selle kisa ja jonniga tegeleda," kirjeldas ta, kuidas võib kontroll lapse nutiseadme kasutuse üle kergesti kaduda. Oma lapsega on Laas valinud lähenemise, et ühiselt arutatakse läbi, mis on mõistlik.

Kuigi piir mõistliku või liigse kasutamise vahel võib olla ähmane, ei saa nutiseadmete kasutamist pidada ilmtingimata halvaks. "Ma näen oma tuttavate pealt, kui mõnusa kergusega nad kasutavad nutiseadmeid, kas või selleks, et jäädvustada hetki. Siis juba saadavad või postitavad kuhugi ja lähevad oma tegevustega edasi. Kui see käib nii kergelt ja ei häiri nende elu, vaid on elu üks loomulik osa, siis ma ei hakkakski siin moraali lugema," selgitas ta.

Internetisuhtlus võib omamoodi positiivne olla just sotsiaalset ärevust kogevatele inimestele. "Teatud kontekstides, kui inimesed on ujedad, on hästi normaalne, et ollakse sotsiaalselt ärevad. Sotsiaalselt ärevamad inimesed leidavad interneti vaheldusel suheldes palju paremini kohtakti, tunnevad, et neil on sõpru ja see ei ole üldse nii halb asi. Aga kui meie suhtlemine ongi ainult nutiseadmete vahendusel, mitte pärisinimestega, siis me võib-olla unustame midagi ära, kuidas teiste näoilmeid või kehakeelt lugeda, selliseid pisikesi nüansse," rääkis ta.

"Ühegi asjaga ei tasu liiale minna, meil on see sama vana aju – kiviaja aju. Me oleme küll väga vinged, et me oleme võimelised hakkama saama igasugu asjadega, kas või nende samade nutiseadmete väljamõtlemise taga on see kiviaegne aju. Aga ohtlik on see, mis sellega kaasas käib – kasvõi see tõmme olla tundide viisi küürus kuskil nurgas. Oluline on hoida vaheldust," ütles Laas.

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: