Hasso Krull: kas riik suudab Eesti pärimuslikku ökoloogilist kooslust kaitsta eestlaste endi eest? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold/ERR

"Plekktrummi" saatekülaline oli kirjanik Hasso Krull, kes pälvis tänavuse Enn Soosaare nimelise eetilise esseistika preemia.

Preemia antakse igal aastal autorile, kes on oma kirjutistega aidanud levitada ja arendada ühiskonnas väärtusi, millele Enn Soosaar pühendas kogu oma loometegevuse. Hasso Krull kommenteeris, et tundis Enn Soosaart natukene, kuid oma mõttemaailmadelt olid nad väga erinevad.

"See on pigem nii, et me kuulusime mitte ainult erinevatesse põlvkondadesse, aga ka erinevatesse maailmadesse. Enn Soosaarel oli niisugune 20. sajandi keskpaiga tugeva humanistliku põhjaga haritlase usk modernsusesse, elu edasijõudmisesse ja ka teatav hirm moonutuste ja kõrvalnähtude ees, mis see progress kaasa toob," rääkis Krull.

"Aga ta uskus, et läbipaistev kommunikatsioon ja avatud ühiskond on võimalik, et kõigist neist hädadest saab üle. Mina olen justkui sama tee teises otsas – ma olen alati näinud ennekõike neid kõrvalnähtusid. Minu jaoks modernsus seisnebki nendes kõigis neis ebamugavates, vastikutes, õudsetes asjades, mida selle progressi läbiviimisel on korda saadetud ja ikka korda saadetakse. See, et vahepeal mõni asi läheb ka paremaks, lihtsalt leevendab neid kõrvalnähtusid," selgitas ta.

Tema sõnul on tänases maailmas need samad moderniseerumise kõrvalnähud kujunenud konkreetseks väljakutseks, millele iga poliitik ja riigimees peaks mõtlema.

"Need on tänapäeval omandanud selgema vormi, kõige üldisemalt nimetatakse seda üleilmseks soojenemiseks. Konkreetsemad avaldumisjuhud on alati lokaalsed – igasugu keskkonnaprobleemid, loodushoid, kuidas üldse loodust kasutada, mis on see inimeseks olemise osa, ilma milleta me poleks enam need, kes oleme või ei saaks enam eksistentsi jätkata, ka see on täiesti perspektiivis."

"21. sajandi poliitika on keskkonnapoliitika, 21. sajandi hirm on hirm kliimasõdade ees, konfliktid, rahvaste rändamised ja ettearvamatud arengud, mis tulenevad sellest, et lõuna pool läheb soojemaks, inimesed ei saa seal enam elada ja lähevad liikvele, tekivad konfliktid teistega ja need jõuavad varem või hiljem meieni," rääkis Krull.

Hasso Krull "Plekktrummis" 25. veebruaril. Autor: Kairit Leibold/ERR

Krull on avaldanud palju mõtisklusi Eesti teemadel, ka ühes esseedest, mille eest ta Enn Soosaare preemia pälvis, kirjutas ta, et Eesti ei ole ennekõike riik ega rahvus.

"Mina olen nimetanud seda pärimuslikuks ökoloogiliseks koosluseks, see tähendab et Eesti ei ole riigina rahvusvahelise õiguse subjekt, see ei ole ka lihtsalt ühe natsiooni loomine ja territoriaalne üksus, vaid siin on väga kaua elatud ja siin on inimestel pikaajaline pärimuslik seos, mitte lihtsalt maa kui territooriumiga, vaid kui ökoloogilise kooslusega."

"Siia kuuluvad kõik teised olendid, kes siin elavad ja elanud on – see on teatav võrgustik. Selle üks haru on täiesti müütiline, mis läheb maastikupärimusse välja. Teine on seotud sellega, kuidas on siin osatud teiste olendite, muu elusloodusega koos elada ja on väga hästi hakkama saadud," arutles ta.

Riigil on sellegi poolest tänases maailmas Krulli sõnul kaks väga olulist rolli. "Väga tähtis on muidugi välispoliitiline roll – püüda saavutada seda, et keegi ei tuleks ja käiks sellest maast raspliga üle, et teda ära ei rüüstataks väljastpoolt. Sellega on vahelduva eduga toime tuldud, isegi nõukogude okupatsioonist hoolimata. Sel ajal oli rahval väga terav silm selles osas, mis siin toimus."

"Teine on muidugi see, et vaadata, mida me ise teeme. Viimasel ajal on küll selles suhtes kriis. Ma ei taha öelda, et väljaspool ei oleks kedagi, kes poleks huvitatud meie metsade hävitamisest. Ma ei taha öelda, et väliskapitalil pole mingit rolli, kui on juttu näiteks Rail Balticust, see on tegelikult uue siiditee põhjapoolne ots ja siin on väljastpoolt väga võimsad huvid taga. Aga ikkagi need, kes teevad kõige rohkem kurja, on sedapuhku eestlased ise. Küsimus on selles, kas riik suudab hakata Eestit kui pärimuslikku ökoloogilist kooslust kaitsma eestlaste endi eest."

Saatejuht Joonas Hellerma tõstatas küsimuse, kuidas oleks võimalik looduse tahet kuulda võtta, kui elusolendid või loodus enda eest kõneleda ei saa.

"Valimistel peaksid kandideerima karud, põdrad, rebased, hundid, männid, kased, haavad, kanarbik, kogu alusmets, putukad jne. See tähendab, et kui see pärimuslik ökoloogiline kooslus töötaks niimoodi nagu ta töötama peaks ja kui ta oleks kaitstud niimoodi nagu see riik kui juriidiline subjekt teda kaitsma peaks, siis nende huvid oleksid esindatud. Ühesõnaga on vale, et me justkui ei saa esindada teiste olendite huve poliitikas," ütles Krull.

Hasso Krull "Plekktrummis" 25. veebruaril. Autor: Kairit Leibold/ERR

"Loodusel ei ole mingit tahet sellises mõttes nagu poliitilistel parteidel on erinevad tahted, mis ka taanduvad tihti lõppkokkuvõttes üsna väikesteks nüanssideks. Loodus on ise tahe. Kui teda võetakse naturalistlikult, siis ta on lihtsalt tahe, mis on meie tahte vastane ja me püüame teda ekspluateerida. Aga kui loodust võetakse animistlikult – need on teised olendid, kellega on võimalik suhelda ja kes annavad meile midagi vastu siis, kui meie anname neile midagi ja ka vastupidi, kes võivad kätte maksta kui asjad on halvasti – siis nende tahe on see, et nad on olemas," selgitas ta.

Krull on pöördunud sõna riik tähenduse mõtestamisel pärimuse juurde. " Selleni viis alternatiivi otsimine just nendele modernsuse kõrvalnähtudele ja häiretele, mida see tekitab. Teatav liikumine filosoofia poolt mütoloogia poole on olnud sellepärast, et ma sain ühel hetkel aru, et filosoofial peaks olema teatav antropoloogiline mõõde ja et pärimus, sealhulgas Eesti pärimus, võib viia ajas nii kaugele tagasi."

"Seal on teadmisi sellistest asjadest, mis olid inimestele olulised ammu enne põllumajanduse, karjakasvatuse – kõikide nende neoliitiliste revolutsiooniliste tehnoloogiate leiutamist. See väljapääs modernsuse kitsaskäikudest ja ummikutest läheb minu meelest mitte talupojakultuuri ja neoliitilise mudeli kaudu, mis on 12 500 aastat kestnud, vaid just nende teadmiste ja müütiliste mudelite kaudu, mis olid omased küttidele ja korilastele 150 000 aastat tagasi."

Pärimuse kogemiseks ei pea olema maainimene, tema sõnul võib selleni jõuda erinevaid teid pidi. "Ilma pärimuse abita need elamused ei kinnistuks kuidagi. Just need pärimuslikud müütilised motiivid aitavad ennast maastikus paremini mõista, kus sa tegelikult oled. Muidugi me oleme linnamehed, loomulikult see ennekõike tuleb meile kätte kuidagi vahendatuna, aga see pole üldse iseenesest halb."

"Pärimus peabki kätte tulema just sellist teed kaudu, mis on vajalik sellele inimesele, kes tema tuge otsib. Kui ta tuleb kätte mingisuguste vanaema-vanaisa juttude ja laulude kaudu – see on üks tee, kui ta tuleb raamatute või telesaadete või ükskõik millise meedia kaudu, siis see on samuti õige tee."

"Mulle on väga meeldinud Lévi-Straussi lähenemine müütidele, et nendel ei ole autentseid või õigeid ja valesid versioone, vaid kõik versioonid ja tõlgendused on selle sama müüdi osa. Kui me pärimusega juba suhestume, siis me tõlgendame ta juba ümber ja meil on ka uus versioon, mis on just meie jaoks," märkis Krull.

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: