Tiit Aleksejev: kirjandus tagab keele elujõu ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"Plekktrummi" saatekülaline oli Eesti Kirjanike Liidu esimees ja kirjanik Tiit Aleksejev, kes on üks tänavustest Tuglase novelliauhinna laureaatidest.

Preemia tõi möödunud aastal ajakirjas "Looming" ilmunud novell "Tõlkija", mis jutustab loo piiblitõlkijast ja Põhjasõja märtrist Adrian Virginiusest. Tiit Aleksejev rääkis, et ajalooline isik oli teda köitnud juba mõnda aega.

"Ma olen tema elu peale palju mõelnud, et kes ta siis oli. Ta oli sakslane, kes tõlkis pühakirja kahte kohalikku keelde – lõunaeesti keelde ja põhjaeesti keelde. Kui ta kohtus Riias ametivenna Ernst Glückiga, siis nad vastavalt meeleolule rääkisid kas saksa, eesti või läti keelt."

"Kui algas Põhjasõda, siis ta läks koos oma kogudusega sõtta, juhtis talupoegi võitluses kasakate vastu ning hiljem läks oma veendumuste eest surma – palju rohkem ühelt inimeselt ei saagi nõuda."

"Kellena ta end tundis või kes ta siis oli? Selles loos ma pakun välja, et ta oli eelkõige liivimaalane, et see oli tema identiteedi alus. See on kirjanduslik fantaasia," selgitas ta novelli sisu.

"Virginius oli Piibli tõlkija, mina ise tõlkja ei ole, aga võimalik, et selles kirjutamise aktis on midagi maagilist küll. Teet Kallas on öelnud, et kirjutades tuleb ettevaatlik olla – see millest sa kirjutad, võib kummalise ringiga jõuda su enda ellu. Selles plaanis on turvalisem kirjutada asjadest, mis on juba olnud, siis on kaitse olemas," rääkis ta.

Aleksejevil ilmus hiljuti ka värske romaan "Müürideta aed", mis on kolmas osa Esimese ristisõja ainelisest sarjast. Tema sõnul on novelli isegi raskem kirjutada kui pikka teost, sest novellis tuleb lugu edasi anda kontsentreeritult.

"Selles on intensiivsus, mida pikema proosa puhul on keerulisem saavutada. Ma saingi aru, et seda lugu kirjutades ma pean valima lühema vormi, et seda intensiivsust hoida ja võib-olla on selle tähendus mu enda jaoks teistsugune," arutles ta novelli ja romaani erinevuste üle.

"Romaan on minu jaoks polüfoonia, mitmehäälsus ja üks romaani mõõtmeid on kindlasti aeg ja maht. Selle mõistega "romaan" on teinekord kergekäeliselt ümber käidud, aga kirjandus on arenenud ja romaani mõiste on ka olnud alalises muutumises. See ei olegi oluline, kas ta on lugu, jutustus või romaan," märkis Aleksejev.

"Ma ei otsigi mingit hingesugulust suurte Eesti ajaloolise romaani meistritega nagu Jaan Kross, Karl Ristikivi või Leo Metsar. Nendel meestel olid ikka veidi teistsugused eesmärgid, aga eks kirjaniku eesmärk muutub ka ajas. Ma otsin siin midagi teistsugust – sidusust või pigem seda, kuidas üks hääl läheb teiseks üle. Mind köidab Eesti kirjanduses Jaan Kruusvall ja mida ta on saavutanud, kuidas ta liigub minimalismist vaikusesse, see kajastub ka Virginiuse loos."

Kuigi ta on erialalt ajaloolane, ei ole kirjutamisel kunagi tema taotluseks ajalugu ümber jutustada. "See, et me ajaloolise jutustuse või romaaniga suudaks minevikku taastada – ma leian, et see on illusioon. Küll aga me võime taastada alternatiivse mineviku ja võimalik, et läbi kirjanduse on võimalik leida midagi, mis jääb ehk ajalooteadusele kaugeks."

"Kirjandus suudab edastada midagi sellist, mida suudab tõesti ainult kirjandus – ta suudab indiviidi, kes on elanud 300, 400 või 1000 aastat tagasi, muuta meile lähedaseks. Seda läbi emotsionaalse plaani ja läbi kaose, mis inimeses valitseb ja teda teinekord suunab. Ideaalses maailmas võiks ajalooline romaan ja ajalooteadus teineteist täiendada, aga ajaloolane minus manitseb neid ikkagi lahus hoidma," selgitas ta.

Kirjandus kui keele säilitaja väärib rohkem rahastust

Kirjanduse üks oluline väärtus on ka selle panus keele säilimisse ja arengusse. "Kirjanduse panus on keel – selle elujõud ja areng. Siin on eriline roll just algupärandil. Ma tõmbaksin paralleeli teatriga, lavastaja Madis Kalmet tsiteeris mulle kunagi Pansot, et näitleja mängib algupärandit teistmoodi – ta ei saa aru, kuidas see täpselt aset leiab, aga midagi on teistmoodi. Kirjandus ikkagi kompab pidevalt keele piire, viib seda edasi ja tagab keele elujõu. Aga selle kõval on ka lihtsalt lugemisnauding – kirjandus peab pakkuma inimestele rõõmu ja naudingut ning see nauding on seotud ka mõttetegevusega, see annab uusi mõtteid," selgitas ta.

Aleksejevi juhitav Kirjanike Liit tegi möödunud aastal õiguskantsleri büroole pöördumise, milles paluti hinnangut, kuivõrd on avalik-õiguslike kõrgkoolide õppekavade inglise keelseks muutumine põhiseadusega kooskõlas.

"Eesti keele, meie emakeele kaitse on osa Eesti Kirjanike Liidu missioonist. Laiemalt kirjanduse kaitsmine läbi keele ja keele kaitsmine läbi kirjanduse. Loodame, et uus valitsus on valgustatud ja viib oma eesmärgid ellu, mida nad on deklareerinud. Eelkõige ootaksime üldhariduskooli ja ülikoolihariduse paika panemist just selle sama eesti keele positsiooni seisukohalt," rääkis ta.

Lisaks pakkus ta välja mõned lahendused, mis toetaksid eesti keele paremat hoidmist. "Ma olen pikalt mõelnud, mis võiks olla lahendus, mis oleks abiks ka lugejale. Tuleks suurendada raamatukogude rahastust just nimelt väärtkirjanduse soetamiseks. Raamat on Eestis kallis."

"Esiteks, lugeja saaks kätte vajalikud teosed, autor saaks laenutushüvitist ja kirjastus saaks kindluse, et teatud tiraažid müüdaks läbi ja et need jõuaksid lugejateni. Teiseks, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital on rahastamise seisukohalt tagantpoolt teine. Kui me räägime siin eesti keele või emakeeleaastast, siis kirjandus vääriks paremat positsiooni ja seda rahastust võiks suurendada," ütles Aleksejev.

Toimetaja: Marit Valk, Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: