Marko Raat selgitas "Ringvaates", et tema film "Matusepäevikud" räägib matustest läbi kolme vaimuliku ning see toimub Torontos. "Eks ma otsingi selliseid hetki, kus ma justkui ei sobi ja ei tohikski olla, see muudabki mõttekaks dokfilmi tegemise," ütles ta ja rõhutas, et surm on kahtlemata üks selliseid kangeid asju. "See film on rohkem sellest poolest, kas on mõtet kurbust alati kinni mätsida, traditsiooniliselt matus ongi olnud üks väheseid kohti, kus leina ja kurbusega tegeletakse, aga ega me ei oska seal enam olla."

"Ühel hetkel tuleks lasta inimesel lihtsalt ära surra, tehniliselt on võimalik hoida lõpmatuseni neid voolikuid ja juhtmeid küljes, aga see ongi teatav vastutuse endalt äralükkamine," sõnas režissöör ja lisas, et heaoluühiskonnas on paradoksaalne olukord, kus hoolekandeasutustes võivad inimesed tiksuda masinate küljes kümme aastat.

Vaimulik Mart Salumäe sõnul on põhjus, miks paljud inimesed soovivad Kanadas saada maha maetud eesti keeles, kinni meie, väikese rahva identiteedis. "Just nende inimeste identiteedis, kes teise maailmasõja lõpus välismaale põgenesid, nad on hoidnud oma kirikut ja kogudust, see on üks asi, mis neid eestlastena hoiab."

Samuti kinnitas Salumäe, et Kanada eestlaste kogukond on vananev, mistõttu oli tema koguduses eelmisel aastal 53 matust, aga kõigest 10 leerilast. "See on täiesti tüüpiline suhe, aga Kanada eestlasi iseloomustab see, et inimesed elavad väga kõrge eani."