"Hale'i maakond hommikul, õhtul" ("Hale County This Morning, This Evening")
Režissöör: RaMell Ross

Parima dokumentaalfilmi Oscarile nomineeritud "Hale'i maakond hommikul, õhtul" võiks olla täielik läbikukkumine - üheksa samalaadset filmi ilmselt ebaõnnestuvadki. Paar kraadi vales suunas ja ekraanil toimuv oleks lihtsalt seosetu ja mittemidagiütlev pildijada, mis voogab vaatajale peale nagu tulvavesi ega anna hetkeksi puhkust. RaMell Ross see-eest teab täpselt, kuhu enda lugu tüürida, et luua kõige tavalisematest olukordadest universaalseid ja suuri tähendusi. See on argipäevapoeesia, kus lihtsate inimeste elu on mängitud suureks ja eepiliseks ning iga indiviidi mured ja rõõmud on tõstetud fookusesse.

"Hale'i maakond hommikul, õhtul" Autor: Kaader filmist

Millest film räägib? Noh, võib öelda, et mitte millestki. Režissöör on jälginud lihtsalt hulka Hale'i maakonnast elavaid inimesi, kes tegelevad oma igapäevaste toimingutega. Suurepärane montaaž ja täpne lavastajakäsi aga välistavad juhuslikkuse. Kuigi vormiliselt on "Hale'i maakond" justkui hunnik koduvideosid, käitub RaMell Ross filmimaterjaliga nagu plastiliiniga, mida ta vormib ja voolib täpselt niiviisi, nagu tal parajagu tarvis on. See aga ei kaota ära elulisust ja inimlikku puudutust, pigem vastupidi. Rütmimustrid, mis tekivad läbi korduste ja sarnaste kujundite, annavad juurde maagiat ja loovad fookuses olevate persoonide ümber müstilise aura. Me hakkame neile kaasa tundma, elame nende elusid mõneks üürikeseks hetkeks läbi, aga mitte läbi jutustuse ja emotsionaalse manipulatsioonita, vaid tänu tühistele, näiliselt ebaolulistele detailidele.

Kindlasti ei sobi "Hale'i maakond hommikul, õhtul" kõigile, sest filmitegija visooniga peab kaasa minema - kui see mööda külgi maha jookseb, siis ajab juhuslik pildirida ilmselt endast välja ja tüütab 70 minutiga lõputult ära. Kes aga laseb end vabaks ja läheb vooluga kaasa, saab vastu hiigelkoguse positiivsust ja elurõõmu. Minule pugesid nende lihtsate inimeste unistused igatahes südamesse ja läksid sügavalt korda.

"Hale'i maakond hommikul, õhtul" linastub 3. veebruaril kell 14:00 kinos Sõprus.

"Süda Sõrve sääres"
Režissöör: Eeva Mägi

Nii head stardiplatvormi kui "Eesti lood" annab otsida - noorele filmitegijale antakse ETV (või käredamate lugude puhul ka ETV2) kaudu kätte auditoorium ja toetatakse filmi valmimist ka rahaliselt, seega ainult võta kätte ja tee. Suurim komistuskivi on liiga tihti aga just tegijates endas. Lühidokumentaali formaati kasutatakse ära ambitsioonitult ja kuivalt, enamik selle programmi raames valminud tükid on kui laiendatud telesaatelõigud, ilma filmilike esteetiliste ja sisuliste väärtusteta. Meil on kümneid ja kümneid telesaateid, mis selle nurga niigi ära täidavad, "Eesti lood" võiksid olla tulvil kunstilistest eksperimentidest ja loomingulistest plahvatustest.

Kõige selle kriitika juures on meil õnneks Eeva Mägi, kelle eelmine lühidokk "Lembri Uudu" lõi paljud inimesed täiesti rivist välja oma kastist väljas süžee ja teostusega. Mind lõi ka, aga kõige paremas mõttes. Selline julge käsitlus sobibki just "Eesti lugudesse" ja õnneks ei peta ta ootusi ka oma uue filmiga "Süda Sõrve sääres". Sisulises plaanis on värske film küllalt sarnane - kui eelmisel korral meenutasid kohalikud meie seast lahkunud külameest Uudut, siis sel korral jutustab Villi oma sõpradest, kelle viinakurat ära meelitas. Lihtsa loo on Mägi aga pakkinud "Novembrile" sarnasesse pärimuslikku õudusloosse, mis tekitab silla põliste uskumuste ja reaalse elu vahele. Kaob piir tõde ja vale vahel ning vaataja kistakse nende veidrate sündmuste keskele - üürikeseks 23 minutiks on see uus reaalsus.

"Süda Sõrve sääres" Autor: Kaader filmist

Eriti hästi hakkab filmi juures tööle ka muusika, mis tiksub vaikselt ambientsete helide kaudu, aga keerab mitmel korral ootamatult kõik nupud põhja ja lendab vaatajale näkku justkui marutuul. Eepilised kitarrid löövad oimetuks ja mõjuvad kui Panos Cosmatose "Mandy" rockooperlik pompoosne heliriba. Ka lood, mida Villi räägib, sarnanevad "Mandy" võlumaailmale - viinakurat ei ole mitte lihtsalt pudelisse peidetud hundijalavesi, vaid võtab nendes lugudes reaalse kuju, temast saab kui deemon, kes käibki Sõrves mehi maha murdmas. Vaataja ei kohtu selle deemoniga, kuid kulgev kaamera ja kurjakuulutavalt kõhe atmosfäär annavad märku, et viinakurat ootab nurga taga.

Mina olen igatahes tänulik - "Süda Sõrve sääres" näitab, et Eestis tehakse nii pöörast ja jõulist dokumenalistikat, mis jääb veel pikaks ajaks meelde ja kutsub uuesti üle vaatamata. Seni aasta parim filmielamus.

"Süda Sõrve sääres" linastub Eesti lühidokumentaalide ühisseansil koos Marko Raadi filmiga "Esteetilistel põhjustel" ja Mihkel Oksmanni "Soonlepa saladusega". Seanss toimub 2. veebruaril kell 13:00 kinos Artis.

"Los Reyes"
Režissöörid: Bettina Perut, Iván Osnovikoff

Üks võtmeküsimusi, mis eristab häid dokumentaalfilme kehvematest, on tõsiseltvõetavus. Oluline on, kas ekraanil nähtav on ebausutav jura või on filmitegijad suutnud pääseda oma portreteeritavatele nii lähedale, et filmist vaatab vastu reaalse elu peegeldus. Just peegeldus, sest dokfilm ei pea kunagi kujutama reaalsust kui sellist - alati tuleb abiks taustamuusika, kindel vaatenurk ja montaaž, mis lubavad elu lineaarset spektrit õrnalt väänata.

"Los Reyese" tegijad mõistsid ühel hetkel, et Santiago vanimas rulapargis tšillivad noored lähevad kaamerat nähes täiesti lukku ning see materjal filmi ei kõlba. Seejuures tulid nad kavalale mõttele - mis oleks, kui nende noorte asemel filmiksime hoopis kahte rulapargis hulkuvat koera, kelle igapäevaste askelduste taustal laseks kõlada noorte vestlustel. Mõeldud, tehtud - film jääbki meelde just tänu sellele originaalsele lähenemisele, mis keerab kaamera justkui pahupidi, vaadates oma portreteeritavatest meelega mööda, et tabada elu täies eheduses.

"Los Reyes" Autor: Kaader filmist

See aga ei ole lihtsalt moodus tõe ja eheduse tabamiseks, sest nende kahe koera piiritu elurõõm nakatab vaatajat ja annab lootust. See kujutab justkui kahe maailma kokkupuutepunkti - noortele on rulapark põgenemispaik, kuhu minna oma murede eest mõneks ajaks peitu, koerte jaoks on see enam-vähem sama, aga neil ei olegi kuhugi mujale minna. Kas on need koerad pargis käivatest noortest üldse nii erinevad? Minu arust mitte, ning see pealtnäha veider, aga samas ülimalt inimlik sõnum poeb hinge.

"Los Reyes" linastub 31. jaanuaril kell 19.00 Tartu Elektriteatris ja 2. veebruaril kell 14:00 kinos Sõprus.