Sinu film "Süda Sõrve sääres" on nüüd mõned korrad juba kinovaatajate ette jõudnud. Kuidas publik filmi vastu võttis?

Seda on raske öelda (naerdes).

Kas keegi välja jooksis saalist?

Ei jooksnud, see on sümpaatne. Eks enamasti pärast esilinastust ikka kõik ütlevad, et meeldis, aga oli ka neid, kellele ei meeldinud. See on võib-olla ka selline film, et kui ei ole viinakuradiga kokku puutunud, siis ei saa täpselt aru, milles asi on.

Mis siis öeldi, et filmi juures ei meeldinud?

Minule otseselt ei öelnud keegi, ma lihtsalt kuulsin mingeid jutte. Osadel jäi vist puudu sellest, et kaadris ei juhtu midagi, ei saanud seda tunnet kätte.

Kust see film alguse sai, kui kaugele filmi lugu läheb?

Võiks ju öelda, et hästi pikalt, aga ma lihtsalt mõtlesin uut dokki. Tegelikult ma isegi ei mõtle niiviisi otseselt, mul lihtsalt tuli äkki idee, kui lugesin Marie Underi luuletusi. Seal oli üks luuletus "Nii raske üksi ilu kanda", mille peale tuli meelde minu maakoht Sõrves, kust on kõik ära kolinud ja talud tühjaks jäänud. Meil oli seal üks tore naabrimees, keda ma isa matustel viimati nägin, mõtlesin, et lähen vaatan, mida ta teeb, äkki on tema just see, kellel on raske üksi ilu kanda.

Algselt mõtlesingi temast filmi teha, taotlused andsingi sisse kui "Sõrve viimane kauboi", aga siis ta suri ära. Pärast seda tekkis mul tunne, et seal on mingi kahtlane asi või atmosfäär, millest tuligi see viinakuradi film. Hästi palju on maal üksikuid mehi, kes on lihtsalt nii üksi ja neil on vaja mingit seltsi, et kellegagi midagi jagada, aga siis nad hakkavad seda viinakuradiga jagama.

Kui palju on "Süda Sõrve sääres" loos fiktsiooni ja kui palju n-ö päris elu?

See on päriselust inspireeritud, Kaljo ja Urmas, kes oli minu isa, olid ikkagi päris inimesed. Kaljo suri 2017. aasta suvel ja isa suri 1998. aasta suvel. Aga need Heints ja Väints, kellest üks saabastest välja hüppas ja teine mägraks jäi, on selliseid kujundid, nad ei ole päristegelased, aga samas ma arvan, et selliseid tegelasi on nendes külades väga palju. See on doki ja fantaasia vahepealne, tõeseid andmeid sealt ei tasu otsida.

Nii värskest filmist kui ka "Lembri Uudust" paistab välja, et sul on täiesti eriline dokumentaalfilmi keel. Kuidas sa ise seda kirjeldaksid? Mulle meeldib, mida ekraanilt näen, aga ma ei oska seda sõnadesse panna.

See on võib-olla sellest tulnud, et ma ei ole kunagi otseselt dokki tahtnud teha. Ma teadsin, et tahan filmi teha, mul oli see kutsumus. Mingi hetk ma ei suutnud enam juuraga tegeleda, mõtlesin, et pean kohe minema filmikooli, aga siis oli õppekavas ainult dokfilmi režii.

Ma lähenen dokfilmile nagu mängufilmile, mul on hästi palju lavastusi ja sellised pikad kaadrid, see on see põhjus võib-olla. Mulle meeldib visuaalselt teha seda filmi, ma ei suudaks tavalist vaatlusdokki teha, et kaamera käib ja filmib, mulle meeldib, kui see on läbi mõeldud. Mitte, et need vaatlusdokid poleks läbi mõeldud, lihtsalt teine stiil.

Üks oluline aspekt "Süda Sõrve sääres" puhul on kindlasti filmi muusika. Kuidas see sündis?

See mõte tuli niimoodi, et ma käisin Kaljol külas ja tahaks edasi anda seda ilu ja valu, mis seal maal on, seda üksinduse karjet keset metsa ja ilu. Mulle tundus, et see võiks olla korralik progerokk, midagi sünget, tugevat ja karjuvat, aga balansseerida rahulikuma ja ilusama peal. Ma andsin helirežissöörile Tanel Kadalipule paar lugu, mida ma mõtlesin, ja kirjeldasin veidi, see ongi kõik tema tehtud muusika, nad ise mängisid selle sisse.

Heli ja muusika on minu jaoks filmis üldse nii tähtsad ja olulised, see loob atmosfääri, aitab lugu jutustada ja tunnet edasi anda. Mulle väga ei istu, et topitakse mingi suvaline poplugu sinna taha, aga tihti režissöörid vist ei mõtle sellele, et muusika ja heli on üks osa filmist.

Olid sa üllatunud ka, kui "Lembri Uudut" saatis selline edu nii kodumaal kui ka isegi väljaspool Eestit?

Jaa, ma olin väga üllatunud, ei osanud seda kuidagi oodata. Mis ta nüüd nii superhästi läks, aga festivalidel sain küll käia. See oli tegelikult põnev ka, sest välismaal saadi sellest teistmoodi aru, seda kolhoositeemat nad ei taibanud. Leipzigi filmifestivalil üks Itaalia mees tuli pärast küsima, et talle nii meeldis see film, aga mis selle tehasega juhtus seal.

Kui me räägime positiivsest poolest, siis kindlasti on ka neid, kes on sinu filme kritiseerinud. Mina võin välja tuua enda Saaremaalt pärit vanaema, kes ei saanud "Lembri Uudust" mitte midagi aru. Oled sa saanud mingit eriti teravat kriitikat?

Kriitikat tuleb väga palju, sellega ma olen harjunud, et keskmisele vaatajale see minu dokitegemise stiil üldse ei meeldi. See tundub neile nii võõras ja liiga kunstiline. Seda on näiteks ikka välja toodud, et hästi igav on, siis mõtled ja vaatad enda filmi umbes sajandat korda ja hakkab endale ka tunduma, et äkki tõesti on igav (naerdes).

Kui keeruline oli sul nii "Lembri Uudu" kui "Süda Sõrve sääres" puhul enda portreteeritavatele-filmitavatele selgeks teha, mida sa neilt saada tahad? Läksid nad sinu hullude ideedega kiirelt kaasa?

Nii ei tohi öelda, et lihtne oli, aga ma tundsin neid inimesi, nad olid mu vanaema sõbrad-tuttavad, olin nendega kõik suved koos veetnud ja neil oli ikka hea meel, kui keegi tuleb ja käib neil külas. Ega seal maal ka suurt midagi ei toimu, ikka on rõõmustav, kui keegi novembriõhtul sisse astub.

Nüüd, kui teine film on valmis, on sul äkki juba kolmas idee kuskil kuklas valmis?

Ma tahaks lühimängufilmi teha, see on selline kohtudraama, kus eksabikaasad vaidlevad oma lapse hooldusõiguse üle. See toimub kõik keset viljapõldu maal, selline absurdist pakatav. Isa saabub sinna kombainiga, ema on metsa ära kolinud lapsega. See on tegelikult sellest, kuidas kunagine armastus on vihaks läinud ja tegelikult ei oldagi seal kohtus lapse pärast, vaid selleks, et teineteisele kätte maksta. Lihtsalt jauratakse, ei suudeta emotsioone maha suruda ja see kõik toimub sellises absurdses keskkonnas, et esile tuua, kui jabur see kõik on.

Kas ilma "Eesti lugudeta" oleks sinu kaks lühidokumentaali üldse valminud?

Mul on väga hea meel, et see "Eesti lugude" formaat on. Kaks aastat on nüüd saanud ka lühifilmi kategoorias Eesti Filmi Instituudis dokumentaalfilmiga taotleda, aga pikalt muud varianti peale "Eesti lugude" ei olnudki. See on ka väga hea, saad raha ja lisaks telekasse ka.

Oled nüüd lühifilme teinud, kas varsti liigud ka täispikkade filmide juures?

Jaa, mul on täispika mängufilmi stsenaarium sahtlisse kirjutatud, see pole veel kaugeltki valmis, aga ma aeglaselt teen seda kõike. Ma teen nii, nagu tunne on ja kust mingi mõte tuleb, ei taha hakata mingist saavutusjanust täispikka tegema, et rohkem tähelepanu saada. Mul on üks pika dokkfilmi idee ka, see on nii lapsekingades alles, aga see ongi n-ö lapse kingades, sest tahaks lastedokki teha, kus mänguliselt seguneb lapse päriselu ja fantaasia.

Kuidas sulle Eesti dokumentalistika olukord praegu tundub?

Ei ole midagi hullu, eelmine aasta oli täitsa hästi. Mulle see Jaanis Valgu "Ahto. Unistuste jaht" väga meeldis, seal oli vaeva nähtud, Marko Raadi "Matusepäevikud" meeldis ka, paljud filmid on mul samas nägemata ka.

Tase läheb kogu aeg paremaks, aga palju on rahas ka kinni. See on klassikaline jutt, et saaks need eelarved doki puhul ka suuremaks, sest dokke tehakse ka pikalt ja see on ka kulukas. Kuidagi arvatakse, et dokile pole nii palju raha vaja, võrreldes muu maailmaga on meie dokieelarved ikka väga väikesed. Seega tegelikult pole hullu, aga nende "Eesti lugude" puhul jääb küll kohati tunne, et taheti lihtsalt see 15 000 eurot kätte saada.