Arvustus. Lõpuga päevik ({{commentsTotal}})

"Matusepäevikud" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Matusepäevikud"
Režissöör: Marko Raat
Produtsent: Ivo Felt
Monteerija: Madli Lääne
Heli järeltöötlus: Harmo Kallaste
Arvustus ilmus algselt Müürilehes

Aasta-poolteist tagasi vallutas kohalike esoteeriliste kalduvustega naiste südameid raamatuke, mis sisaldas sügavmõttelisuse loori taha peituvaid banaalsusi. Kirjatükk aitas toime tulla iseenda, teiste ja kõiksusega, seda eelkõige läbi armastuse sellesamuse iseenda vastu. Säärased raamatud pakuvad universaalseks alusravimiks elamist hetkes, kuid vaatamata pähe settinud eneseabilausete hulgale liigume me kõik vääramatult ühesuguse lõpu poole. Hetkes olemine ei päästa kõige raskemast haigusest, millega on võidelnud juba aegade algusest kõik maailma arstid, maagid ja šamaanid. Surma eest ei põgene, surmaga saab ainult leppida, heal juhul surma endale vastuvõetavaks mõelda. Surevad inimesed, loomad, rahvused, riigid, kultuurid, kustuvad mälestusedki neist, isegi kontinendid lähevad pooleks ja mäestikud saavad planeedi palelt maha hõõrutud.

Ühe oma parima sõbraga bond'isin esimest korda, arutades Keskturu ümbruses liikuvate vanamuttide üle, täpsemalt selle üle, et nende lemmikuks peakatteks paistab olevat pruun barett. Baretid ja vanamutid tegid meile nalja, tundusid nõmedad, aeglased, elule alla jäänud olendid. Neil polnud ruumi edule orienteeritud ja Dieseli madala vöökohaga püksid jalga tõmmanud nullindate nooreestlaste maailmas. Aeg liigub edasi, barett on vahepeal taas moodi tulnud, Dieseli pükse ei kanna enam eriti keegi. Nende asjaoludega täiesti mitteseotult näen vanamutte ja vanamehi nüüd teisiti, sest vananedes kipub kasvama empaatiavõime, õpid ette kujutama, mida tähendab elada katkise robotina. Eriti näen teisiti Eesti ja Ida-Euroopa vanureid, kes pole saanud elu jooksul nautida vitamiine, Viini šnitsleid ja mandariine väljaspool jõule. Näen kui lähedal on nad kõige suuremale sündmusele pärast sündi ja kui erinevalt ning sarnaselt põevad nad vastavat ootusärevust. Kes stoiliselt, kes hirmuga, kes vabanemisest unistades, kes läägelt ja märterlikult. Aga mööda ei oska sellest suurest sündmusest vaadata keegi ning neile, kel on õnnestunud elada paarilisega ja siis üksi jäänud, tuleb sündmus tihtilugu topeltvormis. Kõigepealt saadad ära ja siis hakkad ootama, et saadetaks sind, kui on kellel saata.

Mälu, selle salvestamise ja hääbumisega tegeles Raat oma eelmises dokis "Fast Eddy vanad uudised". Nüüd on ta jõudnud inimese täieliku kadumiseni. Mis meist siis Raadi arvates alles jääb? Jääb järele kajav tühjus, mida ei täida mitte miski. Elu lähedaste mälestustes, poolikult täidetud voodi, nimi, mida tahaks korrata ikka ja jälle, sest see hoiab nähtamatut sidet sinu ja tema vahel, kes ta nüüd mahub kingakarpi ja on moondunud halliks pulbriks. Raat uurib surma, surijaid ja nende lohutajaid, natuke ka religiooni ja selle leevendavat funktsiooni igavikku varisemise lepitajana. Tema kaameral on pieteeti ja austust "kadunukeste" – naljakas sõna, tegelikult nad pole ju kuhugi kadunud, nende asukoht on kindlalt teada – vastu. Ta laseb nende lähedastel nutta ja ei nõua, et nad "hoiaks nägu". Ta näitab, et enamusel meist on siiski õnn mitte elada ja lahkuda üksinduses. Kui oled leidnud süsteemi, millesse kuuluda, tuleb keegi su lähedale ja on sinuga lõpuni välja.

Filmi fookuses on kaduv rahvas, kaduvad kombed ja inimesed. Ekraanilt väljaspool aga on kadumas elu planeedilgi sellisena, nagu ta on olnud. Oleme tegemas eepilist minekut, haarates kaasa endaga kõik teised hingavad, näljased, sulelised ja karvased, eluindu täis elukad. Ühe inimese kadumine on tragöödia, 100 000 inimese kadumine on statistika, terve planeedi tühjaks imemine on kosmilises mastaabis tühine eimiski. Aga vöödilise sabaga leemuritest on siiski sama kahju kui ühest Helmist või Salmest.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: