Arvustus. Karm luule ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Süda Sõrve sääres“ räägib nelja mehe suhetest viinakuradiga ja deemoni loovusest nende hinge endale saamisel. Jutustajaks on ainuke ellujäänu, meeste koolivend Villi. Autor/allikas: Kaader filmist

Dokumentaalfilm "Süda Sõrve sääres" sarjas "Eesti lood"
Režissöör-stsenarist Eeva Mägi
Operaator Mattias Veermets
Helilooja Tanel Kadalipp

Sellest filmist on väga abitu kirjutada: sõnade keel tõrgub ja takerdub tõlkimisel. Tegemist on kinematograafilise force majeure'iga, mis neelab vääramatu jõuga kõik kokkulepped. Film räägib nelja mehe, kaasa arvatud filmi autori isa suhetest viinakuradiga ja deemoni loovusest nende hinge endale saamisel. Jutustajaks on ainuke ellujäänu, meeste koolivend ja keeleks fataalne, stiliseeritud uusfolkloor. See nihutus, mille Mägi on teinud, rääkides karmil teemal nii kaunilt, on totaalne ja katartiliselt naelutav. Sellist režii puhtust, kus iga autori meelevirvendus ja algmõte on leidnud kandva visuaali, kohtab haruharva. Kõik on haarav, selge ja täpselt kommunikatiivsuse piiri peal: räägib ja näitab nii vähesega kui kunstis vaja, sumbumata mittemidagiütlemise ahvatlevasse ambivalentsi. "Süda Sõrve sääres" on väga literatuurne film (sada protsenti täidetud kaadritaguse tekstiga), kuid filmi pilt suudab ennetada ja pidevalt valehaakidega üllatada, enne kui nõiasõnad stseeni saatuse luule keeles alla joonivad või mujale juhivad. Katkematult kulgev deliirne kaamera istutab esimesest kaadrist alates tegelased, detailid ja sündmused just sinna, kus hakkad visuaali jõus kahtlema. Kui juba tuttav vareme- ja võsapoeesia hakkab ennast ammendama, jõuame inimeseni; kui tegelane on piisavalt pikalt ja kaootiliselt kulgenud, jõuame tema teoni; kui ainuke näidatav tegelane hakkab ennast kordama, on ta vaatajale sisse söödetud nii, et me kahtlustame temas uut tegelast; kui see inimene on enda ja vaataja ära tüüdanud, muutub ta kaadris hoopis loomaks. Kõik pööritab ümber ühe teema, samas lubamata sel ootuspäraselt lõpuni seedida. Mägi narrib ja erutab vaataja fantaasiat, kannab oma tegelasi hellalt süles ja tõukab nad samal ajal halastamatult sinna, kuhu nad julmas reaalsuses kuuluvad. Filmi helimaastik on veider segu koolipoisilikult tuimast jutustajahäälest ja metalsest progekitarrist – maailmad, mis kuskil mujal omavahel kokku ei saaks.

Kus siin dokk on? Ega väga palju ei olegi, aga tunnetuslikult palju rohkem kui enamikus filmides, mille tegijad ennast samuti dokimeediumi kaudu pakuvad. Sest Mäel on huvi ja võimet näha võimalusi ja sügavusi nii keskkonnas kui ka inimestes, kellest ta lähtub, ning meeletult empaatiat talle tuttava elu kujutamisel. Ta on seal maailmas hingega sees. See on isiklikult läbi tunnetatud teema, millest tuleb ka kõhedaks tegev veenmisjõud selle konverteerimisel filmiks.

Oma eelmises filmis "Lembri Uudu" (2017), mis äratas Eestis pikalt uinunud lavastusliku doki kaunitari, puudutas Mägi sama teemat ja kasutas sarnast filmikeelt. Selle mõju oli aga mingis mõttes ootuspärasem ja kalkuleerivam. Film kõlksus kohati liiga palju kokku sel hetkel audiovisuaalses eetris olnuga, meil ja ka laiemalt, alates mustvalge pildikeele renessansist kuni räämas mustlasbluusi atmosfäärini oma lagunevate suurmajandi jäänukitega. Need koos paneelmagalatega on Ida-Euroopa kujutamisel juba teatav traditsioon. See omakorda tagab heatahtliku eelhäälestuse ja armuliku eestkoste positsiooni lääne vaatajale, kes määrab sellega filmi retseptsiooni kõikjal, kaasa arvatud kodus. Eestis sattus "Lembri Uudu" veel ka "Novembriga"1 ühte filmiruumi. Nii Mägi kui Sarnet oskavad hinnata amatööride ja teatraalsuse energiat filmis, ainuvalitseva psühholoogilise realismi kiuste. Mõlemad otsivad seda põnevat kohtumist, kus taidlus järsku enam halvana ei mõju. Ma kahtlustan, et siin on tegemist ravimiga sarnase probleemnähtuse vastu, mille on kunagi Peter Brook sõnastanud teatris: kui näitleja püüab olla näidendist suurem ehk hakkab mängima näidenditervikut. Filmitegijale samuti väga tuttav olukord, kui hea ja intelligentne näitleja asub veel embrüonaalse filmi mõtet/allteksti/tervikut mängima; tulemuseks nn tuntud headuses sooritus, aga ühtlasi ka surnud karakter. Siis astub aga mängu amatööri hämming ja aukartus veel tundmatu, alles sündimata teose ees. See teeb tema kohalolu nii elustavaks ning aitab sageli ka professionaali stseeni ja karakteri loomise sisse tagasi. Kui lavastaja haldab tervikut, on selline stilistiline kaos ja mängureeglite sogasus viljastav kõigile, nii dokis kui ka lavastuses.

"Lembri Uudus" oli veel ka natuke seda üleüldist sooja vanainimese stereotüüpi ja nostalgia-sentimendi kaed, teatavat ohutu heietuse ekspluatatsiooni (sellest enamik dokumentaliste paraku kaugemale ei jõuagi). Mägi on aga juba "Lembri Uudus" rabavalt küps ja jõuline lavastaja ning käivitab amatöörteatritrupiks muudetava külarahva ja lummatud vaataja kujutlusvõime.

Peale filmi suveräänse kvaliteedi on "Süda Sõrve sääres" ka sobiv ajend autorite enesetapust ja formaatidesse hangumisest rääkimiseks. Kindlasti on erinevaid ettekujutusi, milleks "Eesti lugude" sari ellu kutsuti, aga vähemalt võiksid need, kes teoorias ja vaatajana ise katsetamist ja mängimist hinnata oskavad, ka seda võimalust kasutada. Aga ei kasuta: ema, enesetsensuur ja elu turvavöö ei luba. Peale "Lembri Uudu" ei ole selle sarja raames tehtud ühtegi nii arrogantset debüüti. No ei ole olemas seda kujuteldavat slot'i – linastusakent, kuhu oodatakse seda, mida televisioon teeb ise sama hästi või paremini. Samuti peab anne suutma koolidest läbi tulla nii, et mõni dokilevi- ja festivalitrendidest liiga teadlik imaginaarne või reaalne isafiguur teda ei lömastaks. Koolindus on eraldi suur ja lõputu teema ehk kas üldse ja milline mõju sel kunstniku sünnitamisele või tapmisele on. Aga kurioosum, et nii väikese riigi filmikoolis on lavastaja- ja dokiõpe ignorantselt eraldi, on mulle täiesti arusaamatu. See on ilmselgelt igasugust mängulisust piirav ja mõlemas suunas silmaklapistav, rääkimata sellest, et tsementeerib jätkuvalt mentaliteeti, mille kohaselt on pretensioonitu dokk midagi, mida saab teha ilma sisemise põlemise ja pühendumiseta siis, kui mängufilmiga parasjagu löögile ei saa. Näiteid teab igaüks massiliselt, aga vahest reljeefseim lähiajast, samuti "Eesti lugude" raames, on ülima vormidiktaatori Martti Helde täiesti vormitu ühik2, mida ta oma väärtusskaalal ilmselt üldse filmiks ei pea. Igatahes on kõnekas fakt, et viimaste aastate ausamad ja tundlikumad kanaarilinnud siinse doki süvakaevanduses on valdavalt EKA juurtega või metskaptenid: Vladimir Loginov, Nora Särak, Sandra Jõgeva, Ingel Vaikla.

Eeva Mägi sai Tallinna "Docpointi" esimese loorberioksa julguse, sisemise vajaduse, empaatia ja uutmoodi tegemise eest. Väga päri. Ainult selle uuega on lugu alati suhteline: nagu targemad on öelnud, ei oska me päris uut kunagi kohe ära tunda ja see, mida me uueks peame, lihtsalt koondab endas midagi, mis ei ole hetkel valdav ja enesekordusest veel tühjaks kurnatud, aga mis on meile oma elementides siiski piisavalt äratuntava kultuurikoodiga. Nii kasvavad ka tema filmid minu silmis sujuvalt välja Mark Soosaare vingematest lavastuslikest dokkidest ning hõljuvad filmiruumis paralleelselt mitmete praeguste huvitavate autoritega, nagu Gust van den Berghe jt, kes valdavad nagu Mägigi maagiat amatööride sarmi dirigeerimisel.

Kes endiselt kahtleb, kas "Süda Sõrve sääres" on dokk, proovigu pärast filmi nägemist need karakterid ära unustada. Ei õnnestu. Küll on aga nüüd võimalik mõelda, et vähemalt ei olnud nende nelja saaremehe surm mõttetu: nad jõid ennast surnuks talumatult ilusa ja puudutava filmi nimel ning õpetasid ühe tüdruku nägema filmiluule keeles.

1 "November", Rainer Sarnet, 2017.

2 "Kümme, üheksakümmend", Martti Helde, 2017.

Arvustus ilmus Sirbis.

Vaata filmi "Süda Sõrve sääres":

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: