Eelmisel aastal Soome 100 juubeliaasta auks valminud Soome tipprežissööri Aku Louhimiehe "Tundmatu sõdur" on tähelepanuväärne teos mitmel kultuurilisel, sotsiaalsel ja majanduslikul põhjusel.

Ühe Soome aegade kalleima (eelarve ületab 7 miljonit eurot) filmina on teos purustanud vaatajarekordeid kodumaal, kogudes praeguseks üle miljoni vaataja. "Tundmatu sõdur" jätkab ühtlasi Väinö Linna samanimelise sõjaromaani ning täpsemalt selle tsenseerimata versiooni ("Sotaromaani") narratiivi tõlgendamise traditsiooni. Jätkusõjast sõduri vaatepunkti kaudu rääkiv Soome kultuuriruumi tüvitekst on seni toonud Soome kultuurivaramusse kaks ekraniseeringut ning hulgaliselt teatrilavastusi.

Edvin Laine film jäi inimeste teadvusse

Filmiversioonidest esimene, Edvin Laine aastal 1955 lavastatud ning iseseisvuspäeva programmi kuuluv teos, on romaani tegelasi visualiseerinud inimeste teadvusse kõige mõjukamalt. Eelnevad versioonid on loonud Väinö Linna teost tõlgendades tohutu kultuurilise pagasi, millega Louhimiehe film pidi balansseerima. Püüded tasakaalu hoida paistavad keskpärases ja ohutus tulemuses.

Louhimiehe ja tema kaasstsenaristi Jari Olavi Rantala tõlgendusest on vorbitud kaks filmiversiooni. Kolmetunnine kodumaine, mis peaks imponeerima nii looga ja tegelastega kursis olevatele, kui noorematest põlvkondadest põhjanaabritele. Ja kolmveerand tundi lühem rahvusvaheline versioon, mis on ümber tehtud avama Jätkusõja ajaloolist tausta laiemale rahvusvahelisele filmipublikule. Lisaks on materjali põhjal valmimas minitelesari.

Mõlemad filmiversioonid viskavad vaataja Teise maailmasõja tandrile, Soome idapiirile, kus püüti tagasi vallutada Talvesõjas kaotatud alasid. Sõda kui sündmust visualiseerivad filmid teevad seda ilma suurema sissejuhatuseta, tegelasi pikemalt esitlemata. Tegelased hakkavad vaikselt vormuma, kuid selgemalt eeskätt vaatajatele, kellele on nimed eelnevate teoste põhjal tuttavad.

Nii võivad algul paljud ilmekate murrete ja kamraadlike dialoogidega esitletud erinevatest Soome piirkondadest ja sotsiaalsetest staatustest pärit sõjamehed seguneda ühtlaseks kahurilihaks, mida Louhimies meelsasti hukkama hakkab, justkui sõja halastamatust ja vastikust rõhutades. Sest keskmes on sõda kui protsess, mis allutab reamehed käske täitvateks masinateks. Karakteriarendus ei sära eriti lühema versiooni puhul, mis on muu hulgas ära jätnud paljud karakteriloomele rõhuvad vestlused ja stseenid. Lühema versiooni puhul on välja jäätud ka ikoonilised ajastu vaimu kandvad laulud ja palvehetked ning sõja üleüldist julmust süvendavad stseenid.

Kelle eest võidelda? 

Sündmuste intensiivistudes jäädakse siiski pikemalt pidama kolmel tegelasel: tarmukal, sõnakal ja autoriteedivastasel Rokkal (Eero Aho), pühendunul ja sõnakuulekal Kariluotol (Johannes Holopainen) ning tasakaalukal ja mõistval Koskelal (Jussi Vatanen). Peategelaseks kujuneb talumees Rokka, kes kogenud sõjamehena toetub kiiretele ja julgetele otsustele ning põlgab distsiplinaarseid formaalsusi. Sealjuures läbiva teemana toimiv distsipliini ja otsuseid tegevate "härrade" vastasus kasvab kui sõda edeneb võidukast rünnakufaasist kurnavaks kaevikusõjaks ning lõpuks laastavaks taganemiseks.

Teine teema, mida Rokka tegelaskuju kannab, on sõja tähendus indiviidile. Rokka ei võitle isamaa, vaid oma lasterohke pere ja kodutalu nimel. Tema vaprus ja julgus sünnib puhtalt tahtest olla toeks oma rasedale abikaasale Lyytile (Paula Vesala) heinateol, põllul, mis kuulub talle. Mitte otse armastusest oma riigi vastu. Ta väsimatu pragmatism ja isepäisus hoiab ta sihi selgena ka lootusetus olukorras.

Kahe teise kesksema tegelase tegevusliinid hajuvad muude enamasti koomilist efekti pakkuvate või temaatikat rõhutavate tegelaste vahele laiali. Nendele keskenduvate üksikute stseenide väärtus tervikule jääb mõlema versiooni puhul kaheldavaks. Üleüldine tegelaste laialivalguv kirjusus süvendab loo ülesehituse puudusi, mis väljenduvad sündmusekesksuses ning ebamäärases rütmis. Filmi tegelased ei paku piisavat samastumisruumi ja lugu ei kanna kaasahaarav rütm.

Rütmi katkendlikkus tuleb teravamalt esile lühemas versioonis, milles nii-öelda välja jäetud osad annavad tunda. Pikem versioon aga on toonilt tunnetuslikum ja voolavam ning temaatiliselt selgem. 

Laia publiku püüdmine ei toimi 

Stilistiliselt on mõlemad versioonid ühtsed. Neid saadab püüd kuvada sõda realistlikult, tuues esile selle süngust ja julmust. Muutuvate aastaaegade toone murtult rõhutav palett, subjektiivseid vaatepunkte kasutav kaameratöö, eelarve suhtes mõjusad eriefektid, looduslik valgus ning värisevalt õrn heliriba moodustavad keskpäraselt tuttava terviku, mis toetab filmi püüdlusi kõnetada võimalikult laia publikut. Stilistiliselt segab film kokku pigem žanri üheksakümnendate lõpu ja tänapäeva toodangut (Spielbergi "Saving Private Ryan", Malicki "The Red Thin Line"), kui loob midagi ennenägematut. See moodustab koos kauni looduse ja kindlakäeliselt lavastatud emotsionaalse skaalaga usutava atmosfääri, mis toetab näitlejate köitvat mängu.

Ent meisterlikult lavastatud atmosfäär ja sündmused ei moodusta emotsionaalselt haaravat tervikut. Stilistilistest pürgimustest hoolimata hoiab filmi nigel rütm ja karakteriarendus toimuva suhtes pidevat distantsi, mis on kerges vastuolus sellega, et emotsioone püütakse välja pigistada pigem läbi tegelaste. Kahe versiooni võrdluses võidutseb selgema fookusega pikem film, mille kodumaisele publikule suunatus teeb sellest detailsema ja intiimsema.

Meie kinolinadele jõudnud versioon on sellest tunduvalt kuivem ja iseloomutum, mistõttu see ei suuda edastada "Tundmatu sõduri" kui nähtuse kultuurilist väärtust: seda, miks "Tundmatu sõduri" narratiiv on soomlastele jätkuvalt niivõrd tähtis.